michiko

süntees läbi klaasi, toonivalik on lai

with one comment

Inimestel on üks üsna tavapärane võime pidevalt mitte rahul olla. Alati leiab midagi, mille üle vinguda – selles pole küsimustki. Nii lihtne on märkamatult kasvõi pisiasjadel lasta end häirida ja tahta midagi paremat. Mitte rahul olla sellega, mis on. Justkui kaugemad karjamaad oleksid rohelisemad. Võib-olla ongi, aga need, kes seal on, arvavad sama. Et mujal on parem. Kulla hiilgus justkui hääbuks, kui lähedale jõuda. See on nii levinud, et me isegi ei märka seda eriti. Liiga paljut võtame me iseenesestmõistetavana.

Aga see on nii kohutavalt tobe, nii pagana idiootne. Me lihtsalt rikume sellega oma head enesetunnet. Kõlab kulunult? Jah, kuid sellegipoolest võime me igal pool kokku puutuda pideva rahulolematusega. Just seda üritan ma üha enam vältida. Mitte liiga palju vinguda enne kui ma olen mõelnud sellele, mis on situatsiooni alternatiivid. Alati on võimalik välja mõelda miljon hullemat stsenaariumi (või lihtsalt näha vigu selles teises karjamaas, mille üle sa vinguksid, kui seal oleksid) ja oskuslikult seda tehes on võimalik tujudega igasuguseid mänge mängida. (Iseasi on muidugi see, et millegipärast inimestele meeldib saagida oksa, millel nad istuvad.)

Mingil hetkel jõudsin ma oma arusaamisega sinna punkti, et ma olen paljudes asjades veel enam loobunud mingigisuguse ‘hea’ ja ‘halva’ vahel asjade lahterdamisest. Iga kogemus, juhtum, tunne, situatsioon, emotsioon, hetk, mõte, need kõik annavad midagi, lisavad midagi sinusse. Olukorrad, mille kohta ma varem oleks öelnud, et “sitasti läheb”, ei tundu enam mitte kehvad, vaid hoopis huvitavad. Ja seda mitte tõelise särasilmse läbi roosade prillide vaatava ülipositiivse kädistamise saatel, vaid pigem sellise mõnusa meelerahuga, millest imbub läbi pisut analüüsimist ja tõdemist, et elu on huvitav.

Teadmatus õõnestab me turvatunnet. Seepärast on nii mõnus luua peas igasuguseid visioone selle kohta, kuidas asjad võiks või peaks minema, sest siis tundub me positsioon kuidagi kindlam. Justkui me siis teaks, kuhu me teel oleme. Mida me ilmselgelt tegelikult ei tea, seega pole mõtet liiga tõsiselt võtta seda eesootavast piltide loomist. Sest muretseda pole vaja, aeg on alati oma tööd suurepärase täpsusega teinud ning küll see, mis peab, ka kätte jõuab. Nii mõnus on lasta haare nende visioonide ümbert lõdvemaks ja jälgida, mis saab. Kaotad hunniku pettumusi ja võidad mida iganes.

Elu pole tegelikult masendav. Mis sest, et JUST PRAEGU on midagi, mis võiks paremini olla, mingi etapp, mis võiks läbi saada. Iga päev on võimalik õppida, areneda, nautida.. see on võimalus, mille nimel natuke viitsida tasub ära. Ebaõnne pole olemas, on vaid mõistus, mis mingid asjad pinnapealselt halvaks tembeldab ning selektiivne nägemine, mis tähelepanu vaid neile juhib.

Advertisements

Written by michiko

Teisipäev, jaanuar 22, 2008 kell 12:40

Posted in mõttelend

Üks vastus

Subscribe to comments with RSS.

  1. väga õigesti oled asjad välja öelnud, ja ma tegelikult olen kohutavalt nõus selle kõigega. ja ma tunnen, et see aplikeerub just praegu minu eluga väga ka. võiks nagu veidi enda mentaalset maailma raputada-nihutada nii, et tervislikum oleks. ja ei olegi tegelt üldse halb. öh, ma ei oska öelda, aga ma tean, et sa saad aru, et ma saan aru ja samastan/samastun.
    pole üldse mõtet svettida.

    Ave

    Teisipäev, jaanuar 22, 2008 at 6:40


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s