visuaalsed egopäevikud 2

“mina olin siin”

Mobiiltelefoni kaheldava väärtusega kaameraga hetkeemotsioonist tehtud klõpsud on nagu omamoodi  fotopäevik, mis koosneb privaatkeeles jäädvustatud kogemusetükikestest. Ma pildistan neid asju, mida ma näen ja mis seostuvad selle hetkeemotsiooniga, ja neid pilte vaadates mulle meenub. Mulle meenub see silma paistev päike, kui ma Bocki nurgal loengute vahepeal sõpradega kohvi jõin. Mu läikivlillad ühekroonised ketsid. Mu triibulised sokid, mis on ostetud külmal kesksuvepäeval vanalinna 24h toidupoest, sest jalad külmetasid. Mulle meenub see tunne, kuidas oli ringi käia just neis asjadeis.. see varasügisene Tartu just nendes pükstes, just nendes sokkides, just nendes ketsides, just sellise ilmaga. Selliste piltidega saab nii hästi tunnetuste meelde jäämist süvendada, pildistades ennast – aga seda osa endast, mida ma ise näen, pildistada läbi oma silmade. See seob ümbruse ja enda, moodustades terviklikumalt isiklikuma pildi. Ja mida ma endast ikka näen.. oma jalgu, koti sisu, peegeldusi. Kihvt on vaadata neid pilte ja kujutada ette, et näen seda päriselt ja olengi seal ja taaselustada neid hetki, emotsioone, mõtteid, möödunud faase iseenda kogemustes.

bocki maja nurk

kuku klubi

filosoofiatudengite tutvumispidu

pehmusetekitaja

Ma olen alati olnud üsna skeptiline blogisse videote riputamise suhtes, aga ma vist hakkan pehmenema. Ma ei tea miks, aga just see lugu tekitab  minus pehmust, seda ilu ja mõtte naudingusegust pehmust. Ma jään õhtul magama ja kuulan selle loo pehmeid algusnoote ja näen värvide ja valguste  sümbioosi mõnu, ma näen voodi kõrval põrandal istuva Elvis-Robbie suurepäraselt välja mängitud pilku, ma leban  udusuleteki all satiinlinade vahel nagu taevas ja ma näen neid klippe kus päikeseloojangu aroom nii imekaunilt mängib kokku Elvis-Robbie keha asendite ja liikumisega, ma sulan nende videos leiduvate värvitoonide peale, ma sulan nende värvitoonide ja valguse varjundite keskel, mul kõrvus kumab pehmus ja pehmus on kullakarva kurblikul kombel mu ümber ja keskel.

(Vaata fullscreenis.. et ilu mitte raisata.)

tänavakunst

Eile läksin sõpra välisuksest välja laskma ja avastasin midagi huvitavat. Ma elan ühel pisikesel alleel kunstikooli vastas ja keegi oli maja valgele seinale teinud musta ruudu. Lihtsalt.. musta ruudu, kunstikooli valgele seinale, ja seal väiksel alleel oli 7 kaameraga inimest seda musta ruutu pildistamas.

armuhetketarrend

Oma kapisügavustes seigeldes leidsin midagi imetabast. Foto, kuhu veel filmikaameraga pildistav 15-aastane mina oli suutnud jäädvustada oma vanakooli jalgratastesse armumise hetke. Kuskil suvises õhtupäikeses jalutades tahtsin  ma üht vaateakent pildistada, kuid teravustama hakates jäi silma hoopis aknaklaasilt peegelduv seljatagune – ja jalgratas. Me sobisime nii hästi kokku seal hollandi kanaliäärsel vanalinnatänaval. Mis seal vaateaknal peegelduse taga oli, seda ma enam ei mäletagi. Ma olin tarretanud armumise hetke.

vihust aovalgusvahust

diskoharakas

SEE on see, mis juhtub, kui üritad eksamiks õppida ja toanurgas särab diskokuul.  Peaks vist sellele õppimise ajaks katte peale tõmbama…