remarque

Remarque.. Remarque on lihtsalt.. Ta kirjutab nagu see oleks lihtsaim asi maailmas. Kuskil pole tahumatust, ja isegi ilu on nii sujuv, et seda ei pruugi alati märgata. Kõik on lihtsalt justkui õigesti, tasakaalus. Parajalt koledusi, kuid seda ilusal moel ja samas kaldumata liigsesse üle-ehtimisse. Piisavalt kirjeldusi ja piisavalt ütlemata jäetut. Ja isegi kui mingil hetkel on tunne, et ta kuidagi mingist teemast liiga vähe räägib, siis see tunne muutub alusetuks niipea kui vaevalt tekkidagi jõuab. Midagi pole liiga palju ega liiga vähe.

Paraku pole Remarque just väga mõtlema ärgitav, aga see jällegi on omadus, mida ma  raamatult ootan. Sest kui loetu paneb mõtlema, siis ta ju arendab rohkem ja sel juhul on justkui raamatust rohkem kasu. Selles mõttes tundub Remarque isegi liiga lihtne mõnu, peaaegu nagu guilty pleasure. Kuid see on pealiskaudselt laimav. Tema geniaalsus ei pruugi olla selline.. khm “in your face diip”, mis pidevalt mõtted liikuma paneb, aga see ei tähenda, et seda seal poleks.

Väärtus ja andekus peitub rohkem tema stiilis. See teeb kokku sellise maitsva lugemisnaudingu. Justkui nagu see võrdlus supiga (vt 8. kommentaar) – et kui on halb supp, siis on lihtne öelda, mis tal viga on (liiga soolane vms), aga kui supp on hea, siis ei ole sõnadest enam mingit kasu, sest sõnadega seda ei taba, seda peab selleks maitsma. Remarque’iga on umbes sama lugu. Lihtsalt loe ja naudi, ning seda tehes on vahel mõnus üritada mitte ära uppuda ning tõsiselt jälgida, missuguseid lauseid ja kuidas ta jutu sisse pikib. Veeretan neid lauseid suus ja mõnulen.

Ahjaa, ning mis ma ennist väitsin mõtlema panemise kohta? Päris nii see ikka pole. (Nagu näha, sest muidu ma ju ei oleks siin seda kirjutamas.) Aga see võib küll olla, et teda lugedes vajud mingi mulli sisse ega taha teha lugemise vahele pause – kasvõi selleks, et head kohad üles kirjutada, et teine kord jälle lugeda ja edasi mõelda.. vabalt võib olla. Aga seegi näitab nii mõndagi.

5 raamatut

Blogides liigub igasuguseid üleskutseid ringi, aga see viie mingil põhjusel olulise raamatu oma oli esimene, mis lausa kutsus mind ka osalema. Lapseõlve, “Bullerby lapsed” ja muu sellise jätan ma välja ning alustan umbes sealt, kus mu mina pisut selgemaid piirjooni võtma hakkas. Ja loomulikult pole see mingi esiviisik ega midagi, vaid mingi instinktiivne valik nendest, mis mul parasjagu kodus olemas on ja laenuks pole.

Üks. Kaur Kender “Ebanormaalne”

See oli esimene raamat, millesse ma armusin. Aga nagu minu ja armumiste puhul ikka, läks selleks aega. Algus venis ja raamat jäi mõneks ajaks pooleli, kuid ühel hetkel käis klõks ja ma olin lummatud. Ma muudkui lugesin ja mulle tundus, et enam geniaalsemaks minna ei saa. Ma vaimustusin selle stiilist ja sina-formaadist. (Ja ma siiani kahtlustan, et mu kalduvus tihti ainsuse teises pöördes kirjutada on just sealt tulnud.) “Ebanormaalne” jäi pikaks ajaks selleks raamatuks, mida ma sirvlugesin alati, kui mul suuremat elujanu doosi vaja oli. Töötas iga kord.

Viimasel ajal see raamat mulle väga tihti kätte ei satu, aga siiani on ta selline raamat, mida lugedes upun sooja tunde sisse, mille ilusad kohad mu vallutavad. Viies peatükk lausa eriti.. Mmmõnus. Ja oma “Ebanormaalset” laenan ma ainult ja ainult kõige-kõige parimatele. Ja kui ma ta ära laenan, siis ma tunnen temast puudust. Mulle meeldib tema kohalolu mu voodipeatsi raamaturiiulis.

Kaks. Ükski raamat pole minu ellu nii kummalisel viisil tulnud. Me jalutasime Diaga kuskil sadama piirkonnas ja meiega tuli rääkima mingi, kui mu mälu ei peta, poolpime asotsiaalne vanem naisterahvas ja hoiatas meid deemonite (või millegi samalaadse) eest. Ta rääkis, et ta oli 1984. aastal näinud unenägu, et varsti muutuvad kõik inimesed kurjadeks deemoniteks (või millekski samalaadseks) ja et nüüd ongi see õudus kätte jõudnud. Ta oli äärmiselt kummalise olemisega inimene ja ajas meile parajalt hirmu nahka. See oli Väga imelik olukord.

Lõpuks saime me, pisut šokis neiud, temast lahti. Me ostsime karbitäie šokolaadikomme ja istusime üsna mahajäetud kohta mere äärde. Muidu vaikselt veepinnalt kostis sulpsatus, nagu keegi oleks kivi vette visanud, kuid seal ei olnud kedagi peale meie. Ning kumbki meist ei saanud parasjagu teise märkamata kivi viskamisega tegeleda. Sättisime end istuma ning assortiikommikarpi avades leidsime, et ühe kommi pesa on tühi.. justkui see avamata karbist puudu olev komm oleks olnud see, mis just vette lendas.. kummaline jada jätkus. Me arutasime äsjatoimunud kokkupuudet selle naisterahvaga ning ühel hetkel ilmus Dia näole pilk, mis andis märku mingist pähe tulnud üllatavast mõttest. Ta oli hetke vait, ning küsis siis, mis aastal see naine toda ettekuulutavat unenägu oli näinud. Ma vastasin, et 1984, ja ta võttis selle peale kotist välja samanimelise raamatu. Jah, George Orwelli “1984″. (Just for the reccord… sellest kui palju absoluutselt sürreaalseid ja müstilisi asju meil kahel koos juhtunud on.. sellest saaks raamatu kirjutada. Ainult et see raamat paigutataks ulme-riiulisse.)

Kolm. Hermann Hesse “Stepihunt”

Sest… “Aga see pole see ütlus, mida ma mõtlesin – oodake – siin ta on! Niisiis: “Enamik inimesi ei taha enne ujuda, kui nad seda oskavad.” Eks ole vaimukas? Loomulikult ei taha nad ujuda! Nad on ju sündinud maa, ja mitte vee jaoks! Ja loomulikult ei taha nad mõtelda; nad on ju loodud elamiseks, ja mitte mõtlemiseks! Jah, ja kes mõtleb, kes teeb mõtlemisest peaasja, see võib selles osas kaugele jõuda, aga ta vahetab siiski maa vee vastu ja kunagi ta ikka upub!”

Aga tegelikult.. sest see annab nii palju energiat, paneb mõtted voolama metsiku kiirusega ja olen naudingust pilves. Simply put.

Neli. Jeanette Winterson “Kehale kirjutatud”

Sõnademäng nii nauditav, et paneb mõnust nurruma. Ei.. mõmisema? Midagi, mis jääb nurrumise ja oigamise vahele. Mmmmmmmm… jah. Uputav ja ilus.

Viis. Liv Ullmann “Muutumine”

Sel imelihtsal põhjusel, et sedasama kapsastunud raamatut lugedes taipas mu ema, mis mulle nimeks panna. Tänu sellele raamatule ei ole mu nimi mitte Kristiina või Maria või Kadi või Triinu või Eva või Jaanika või Liisi või Annika või Kärt või Teele, vaid hoopis … . Ja ma ei tea, mis tunne on suhelda kasvõi ühes seltskonnaski kellegagi, kellel oleks samasugune nimi nagu minul. Ja ma olen oma nime eest tänulik.

kirjuta

“Since James Joyce,” he said, “we have known that the greatest adventure of our lives is the absence of adventure.”

/…/

“Are you writing it for your children? As a family chronicle?”

He chucked bitterly: “For my children? They’re not interested in that. I’m writing a book. I think it could help a lot of people.”

That conversation with the taxi driver suddenly made clear to me the essence of the writer’s occupation. We write books because our children aren’t interested in us. We address ourselves to an anonymous world because our wives plug their ears when we speak to them.

You might say that the taxi driver is not a writer but a graphomaniac. So  we need to be precise about our concepts. A woman who writes her lover four letters a day is not a graphomaniac. She is a lover. But my friend who makes photocopies of his love letters to publish them someday is a graphomaniac. Graphomania is not a desire to write letters, personal diaries, or family chronicles (to write for oneself or one’s close relations) but a desire to write books (to have a public of unknown readers). In that sense, the taxi driver and Goethe share the same passion. What distinguishes Goethe from the taxi driver is not a difference in passions but one passion’s different results.

Graphomania (a mania for writing books) inevitably takes on epidemic proportions when a society develops to the point of creating three basic conditions: (1) an elevated level of general well-being, which allows people to devote themselves to useless activities; (2) a high degree of social atomization and, as a consequence, a general isolation of individuals; (3) the absence of dramatic social changes in the nation’s internal life. (From this point of view, it seems to me symptomatic that in France, where practically nothing happens, the percentage of writers is twenty-one times higher than in Israel. Bibi is, moreover, right to say that looked from the outside, she hasn’t experienced anything. The mainspring that drives her to write is just that absence of vital content, that void.)

“The book of laughter and forgetting” Milan Kundera

Oh, ja mida ütleks ta blogide kohta? Nii on võimalik isegi tunda nagu saaksid kõik korraga. Ühest küljest just nagu su isiklik jobukast, kuhu kõikvõimalikke mõtteid kirjutada ja sõpradele lugemiseks anda, teisest küljest on aga need müstilised numbrid külastajaloenduris, mis annavad tõestust mingitest tundmatutest silmapaaridest, kes su ruumis ringi vahivad. Sa saad ikka öelda, et “ma kirjutan endale” ja samal ajal nautida tunnet, et keegi on sinuga. Kuigi selge on see, et nad ei kirjuta endale, sest muidu nad kirjutaks sahtlisse või teeks oma blogi privaatseks. Üldiselt on blogimine äärmiselt põnev nähtus. Pluss veel see interaktiivne ja elav külg, igaüks saab sellest osa võtta, muuta, edasi arendada. Aga blogide omamoodi olemust peab arvestama ka, vastasel juhul võib pikki näppe saada.

Kusjuures, minagi olen mõned oma kirjad sisse skänninud. Miks? Ükskord pärast kirja saatmist tundsin ma kaotusvalu. Ma panin sinna kirja nii palju endast ja saatsin minema, inimesele, kelles ma siis veel eriti kindel ei olnud. Peaaegu nagu oleksin tüki oma päevikust ära kinkinud. Sellised olukorrad teeb kirjutistest koopia omamine palju lihtsamaks, sest sa vähemalt saad üle lugeda, mis mõttelendusid sa teisele avaldasid. Kuigi jah, koopia olen ma teinud vaid paarist kirjast. That said, ma otsisin neid oma arvutisügavustest tükk tükk aega ja.. mida pole, seda pole. Ma üldiselt hoian oma arvuti väga korras ja organiseeritud, pealegi on mul kõigest mitmes kohas varukoopiad, aga.. müstika. Kuhu kadusid kirjad? Äkki.. aga tegelikult mulle natuke isegi meeldib, et ma neid praegu üles ei leidnud.

mmm

“Kuid Brissenden jäi talle alati mõistatuseks. Hoolimata askeedinäost, elas selles kõdunevas kehas avameelne elunautija. Ta ei kartnud surma, naeris kibedalt ja küüniliselt kõigi elu külgede üle, ja ometi, olles ise surmasuus, armastas ta elu, armastas seda viimase aatomini. Teda piinas pöörane iha elada, erutust tunda, “vingerdada natuke aega kosmilises tolmus, millest ma olen tehtud”, nagu ta seda ise kord sõnastas. Ta oli kasutanud narkootikume ning teinud palju imelikke asju, otsides uusi elamusi, uusi erutusi. Nagu ta Martinile rääkis, oli ta kord kolm päeva olnud joomata – ta oli seda teinud vabatahtlikult, et kogeda kirjeldamatut naudingut, mida sellise janu kustutamine pakub. Kes või mis ta oli, seda ei saanud Martin iialgi teada. Ta oli inimene ilma minevikuta, kelle tulevikuks oli peagi haud ning kelle olevikuks oli kibe elamise palavik.” (mis muu kui Jack Londoni “Martin Eden”)

Kaif, kaif, kaif. Ja ma loen ja ma veeretan neid sõnu oma suus ja mõtteid enda ümber ja see paitab mind nagu naudingulaine, mm, ja need sõnad, need sõnad, ahhh… joovastav. Just nagu, teate, kui ma toon aidast oma vanakooli Valge Kaunitari ja viin ta tänavale ja panen muusika mängima ja istun ta selga ja väntan, mu eriti mugav kullake, siis… need esimesed paarsada meetrit mul on selline pilvitav kaif, et mul tulevad pisarad silma ja naudingulaine käib üle keha ja ma olen lihtsalt voolus. Mu nauding… ja jah.. nauding on mu lemmiksõna. Nauding on mu lemmiksõna, mu lemmikolek, mu lemmikaroom, mu narkootikum. Mul on uskumatu sõltuvus naudingust, mis paneb mind naudingut igalt poolt otsima. Ja leidmine on ainult vaevumise küsimus. Issand, ma olen nii kuradi väsinud praegu, et see on nii faking hea, sest ma lähen oma imemõnusasse voodisse ja ma saan lihtsalt olla ja nautida seda siledat voodipesu vastu paljast ihu.. mmm.

Ma olen nautimisest pilves.

Õigest sõnadevoolust jään ma ka pilve… Sõnadevool.. tule mängi sõnadega, keeruta, voola ja naudi, sõnades.

7 hilisõhtust nopet

1.

Shotgunning anybody in this room would be the moral equivalent of killing a car, a vacuum cleaner, a Barbie doll. Erasing a computer disk. Burning a book. Probably goes for killing anybody in the world. We’re all such products.

Chuck Palahniuk “Invisible Monsters”

2.

“Kas te ei häbene olla isamaareeturi külaline?”

“Ma arvan, et inimsugu te ei reetnud.”

Seisatasime tema magamistoa akende juures. “Inimsugu ei mängi siin mingit rolli. Inimene ei tohi reeta iseennast.”

“Siis võiks vahest öelda, et Hitler näiteks iseennast ei reetnud.”

Ta pöördus ja vaatas mulle silma. “Teil on õigus. Ta ei reetnud iseennast. Aga selle eest miljonid sakslased reetsid. See oligi traagiline. Mitte sellepärast, et ühel inimesel jätkus julgust olla nurjatu. Vaid sellepärast, et miljonitel ei jätkunud julgust olla hea.”

John Fowles “Maag”

3.

ASJAD ON MUUTUNUD – on alles salalik kommentaar, ma ise muutsin neid. Asjad ei muutu, need ei ole nagu aastaajad ega tee ööpäevaringe. Inimesed muudavad asju.

Jeanette Winterson “Kehale kirjutatud”

4.

Jaqueline oligi polster. Ta lämmatas mu meeled. Temaga koos unustasin ma tunded ja püherdasin rahulolus. Te arvate, et rahulolu on tunne? Olete kindel, et see pole tunnete puudumine? Mina võrdsustan seda tuimusega, mille inimene hambaarsti juurest kaasa saab. Mitte valu ega valu puudumine, vaid kergelt pilves. Rahulolu on minnalaskmise positiivne pool. Sel on oma võlu, kuid pole mõtet kanda kasukat ja karvaseid tuhvleid ja pakse kindaid, kui tegelikult tahab keha ainult paljas olla.

Jeanette Winterson “Kehale kirjutatud”

5.

Continued on page whatever.

No matter how careful you are, there’s always going to be the sense you missed something, the collapsed feeling under your skin that you didn’t experience it all. There’s that fallen heart feeling that you rushed right through the moments where you should’ve been paying attention.

Well, get used to that feeling. That’s how your whole life will feel some day.

Chuck Palahniuk “Invisible Monsters”

6.

Keep away from the people who try to belittle your ambitions. Small people always do that, but the really great make you feel that you, too, can become great.

Mark Twain

7.

Oskuses matta viinapuuväät nõnda, et ta uusi võrseid annaks, taban ma kerge vaevaga metafoori – oma elu tuleb aeg-ajalt muuta, et mõtlemine saaks edasi areneda.

Frances Mayes “Toscana päikese all”

Jack London “Martin Eden”

Täna sattusin seda sirvlugema ja eriti kaugele ei jõudnud, kui juba leidsin midagi, mille ma lihtsalt pean siia postitama. Aga jah, et järgnevat teksti paremini mõista, peaks teadma, et see on 20. sajandi alguse kastisüsteemiga Inglismaal, Martin on lihtne hariduseta madrus ja Ruth on kõrgemast klassist ülikooliharidusega haritlaste perest neiu, kes Martinit soostub harima hakata.

“Võtame näiteks mr Butleri,” ütles ta ühel pärastlõunal, kui grammatika, aritmeetika ja luule olid oma osa saanud. “Tal ei olnud mingeid erilisi eeldusi. Ta isa oli küll kunagi pangaametnik, aga ta oli aastaid tööta ja suri lõpuks Arizonas tiisikusse. Pärast isa surma leidis mr Butler – Charles Butler on ta nimi – end päris üksinda maailmas. Tema isa oli Austraaliast pärit ja tal ei olnud Californias sugulasi. Siis ta läks trükikotta tööle – ma olen teda mitu korda kuulnud seda jutustavat – ja sai seal alguses kolm dollarit nädalas. Praegu on ta sissetulek vähemalt kolmkümmend tuhat aastas. Kuidas ta nii kaugele jõudis? Ta oli aus, ustav, töökas ja kokkuhoidlik. Ta loobus lõbustustest, mida enamik poisse endale lubab. Ta võttis kindlalt nõuks iga nädal nii ja nii palju kõrvale panna – ükskõik millest ta ka pidi ilma jääma, et seda summat säästa. Muidugi hakkas ta peagi teenima rohkem kui kolm dollarit nädalas, ja sedamööda kuidas ta palk tõusis, pani ta ikka rohkem ja rohkem kõrvale.

Päeval ta töötas, õhtul käis õhtukoolis. Ta vaatas alati tulevikku. Hiljem õppis ta õhtukeskkoolis. Juba seitsmeteistkümneaastaselt sai ta trükiladujana head palka, aga ta oli auahne. Ta tahtis karjääri teha, mitte lihtsalt ülalpidamist teenida, ja lõppeesmärgi nimel tõi ta hea meelega ajutisi ohvreid. Ta otsustas valida õigusteaduse ja tuli isa büroosse jooksupoisiks – mõelda vaid! Ta sai ainult neli dollarit nädala. Aga ta oli õppinud kokku hoidma ja oskas sellest neljast dollaristki nädalas midagi kõrvale panna.”

Ruth peatus, et hinge tagasi tõmmata ja jälgida, kuidas ta jutt mõjub. Martini näos peegeldus elav huvi mr Butleri noorpõlveraskuste vastu, aga kulmude vahel oli tal sügav korts.

“Minu meelest pidid sel noormehel küll õige kibedad päevad olema,” märkis ta. “Neli dollarit nädalas! Kuidas ta sellega üldse ära elas? Vean kihla, et see ei olnud meelakkumine, mina maksan paljalt korteri eest viis dollarit, ja võite uskuda, et kiita pole seal küll midagi. Ta pidi elama koeraelu. See, mis ta sõi…”

“Ta keetis ise süüa,” selgitas Ruth. “Väikesel priimusel.”

“See, mis ta sõi, pidi küll sandim olema kui madruselobi kõige viletsamal kaugesõidulaeval – ja sellest kehvemat palju enam polegi.”

“Aga mõelge, kuhu ta nüüd on jõudnud!” hüüdis Ruth vaimustatult. “Mõelge, mida ta sissetulek talle praegu võimaldab! Ta kunagised loobumised on tuhandekordselt tasutud.”

Martin vaatas neiule teravalt otsa. “Ühes asjas olen ma täitsa kindel,” ütles ta, “ja nimelt selles, et nüüd, oma headel päevadel, pole mr Butler kuigi lõbus vend. Kui ta poisikesepõlves aastate kaupa niisugust sööki sõi, siis on kindel, et nüüd on tal kõht hukas.” Ruth langetas ta uuriva pilgu all silmad. “Annan pea, et praegu on tal seedimine rikkis,” kuulutas Martin väljakutsuvalt.

“On tõesti,” tunnistas Ruth, “Aga…”

“Jah, ma annan pea,” ründas Martin edasi, “et ta on tusane ja sünge nagu vana öökull ega hooli kogu oma kolmekümne tuhande juures ühestki ajaviitest. Ja ma annan pea, et tal on mokk viltu, kui teistel on lõbus. Eks mul ole õigus?”

Ruth noogutas ja tõttas selgitama: “Aga ta ongi kohe sellist tüüpi. Ta on juba loomult range ja tõsine. Lapsepõlvest peale.”

“Selge see, et lapsepõlvest peale,” hüüdis Martin. “Poiss, kes saab kolm dollarit nädalas, neli dollarit nädalas, kes endale ise priimuse peal süüa teeb, raha kogub, päev otsa tööd rügab, öö otsa õpib, aina töötab ja ei mängi kunagi, ei lõbutse kunagi ega õpigi lõbusasti aega veetma -, eks niisugusele tuleb kolmkümmend tuhat muidugi liiga hilja kätte.”

Martini osavõtlik kujutlusvõime maalis talle vaimusilma ette tolle poisi elu kõigi ta arvutute üksikasjadega – vaimselt nii kitsukese arengutee, mis viis mr Butleri lõpuks kolmekümnetuhandese aastatuluni välja. Lihtrahvaliku mõttekiiruse ja detailsusega projitseerus Charles Butleri kogu elu Martini kujutlusekraanile.

“Kas teate,” lisas ta, “mul on mr Butlerist hale. Ta oli liiga noor, et seda mõista, aga ta varastas endalt elu kolmekümnetuhandese aastasissetuleku pärast, mis on tema puhul küll puhta maha visatud… Andku nüüd või kolmkümmend tuhat peo peale – enam ei saa ta tagasi osta seda, mis ta lapsena oleks kokkuhoitud kümne sendi eest saanud – peotäie kompvekke või hiina pähkleid või tsirkusepileti.”

Ruthi jahmataski just selliste mõtteavalduste omapärasus. Need polnud talle mitte üksnes uued ja ta enda tõekspidamistest erinevad, vaid ta tajus neis ka alati tõe idu, mis ähvardas kõigutada või ümber vormida ta enda veendumusi. Oleks ta olnud neljateistkümneaastane ja mitte kahekümne neljane, oleksid need tõeterad teda ehk muutnudki, aga ta oli kakskümmend neli aastat vana, iseloomult ja kasvatuse poolest konservatiivne, ning juba juurdunud sellesse elulahtrisse, kus ta oli sündinud ja välja kujunenud. Tõsi, Martini kentsakad arvamusavaldused viisid Ruthi segadusse sel hetkel, kui ta neid kuulis, aga ta pidas selle põhjuseks Martini iseloomu erandlikkust ja tema elulaadi võõrapärasust ning unustas need mõttekillud peagi. Aga ehkki ta nõusse ei jäänud, erutas teda alati jõuline väljendusviis, mida Martin neile mõtetele andis, tuline pilk ja sügav tõsidus, millega ta neid esitas, ja see tõmbas teda Martini poole. Ruth poleks iial osanud aimata, et see mees, kes oli tulnud temale tundmatu horisondi tagant, ulatus neil hetkedel oma avarama ja sügavama arusaamisega vaatama ka selle horisondi taha, mida neiu silm üldse ei seletanudki. Ruth kandis oma vaatevälja piire iseendas. Ent piiratud inimene oskab piiratust näha ainult teistes. Seepärast pidas Ruth oma vaatevälja väga avaraks ja punktid, kus tema maailmavaade Martini omaga kokku põrkas, luges ta Martini piiratuse tähisteks. Ta lootis õpetada Martinit nägema seda, mida ta ise nägi, unistas, et avardab Martini silmapiiri seni, kuni see ühtib tema enda omaga.

“Kuid ma ei ole oma lugu veel lõpetanud,” ütles ta. “Isa ütleb, et ta töötas nii, nagu ta veel ühtki jooksupoissi pole töötamas näinud. Mr Butler oli alati igaks tööks valmis. Ta ei jäänud kunagi hiljaks ja oli tavaliselt juba mõni minut enne määratud aega büroos. Ja ta oskas aega kokku hoida. Iga vaba hetke pühendas ta õppimisele. Ta õppis raamatupidamist ja masinakirja, ja ta tasusu kiirkijratundide eest sellega, et dikteeris õhtuti ühele kohtureporterile, kellel oli praktikat vaja. Ta sai peagi ametnikuks ja osutus hindamatuks tööjõuks. Isa pidas temast lugu ja nägi, et ta jõuab tingimata edasi. Isa nõuandel ta astuski juriidilisse kooli. Temast sai advokaat, ja üsna varsti pärast seda, kui ta büroosse tagasi tuli, võttis isa ta nooremaks äriosanikuks. Nüüd on ta suur mees. Mitu korda on ta keeldunud kandideerimast Senatisse ja isa ütleb, et ta võiks iga vakantsi ajal Ülemkohtu liikmeks saada, kui ainult tahaks. Selline elu on meile kõigile ergutuseks. See näitab, et tahtejõuline inimene võib oma ümbrusest kõrgemale tõusta.”

“Ta on suur mees,” ütles Martin siiralt. Aga selles jutustuses tundus olevat midagi, mis riivad Martini ilu- ja elutunnetust. Ta ei suutnud leida küllaldast motiivi, mis oleks mr Butleri vaesuse ja kroonimise piinu õigustanud. Oleks ta seda teinud armastuse pärast mõne naise vastu või ihates ilu juurde jõuda, oleks Martin seda mõistnud. Jumala enda pöörane armastaja peab küll kõik ohvriks tooma suudluse eest, aga mitte kolmekümne tuhande dollari eest aastas. Mr Butleri karjäär ei rahuldanud teda. Selles oli kõigest hoolimata midagi haledat. Kolmkümmend tuhat aastas oli muidugi hea, aga seedimisrikked ja võimetus inimlikult õnnelik olla võtsid sellelt vürstilikult sissetulekult igasuguse väärtuse.

Martin püüdis enamikku neist mõtteist Ruthile edasi anda, kuid ainult kohutas teda ja tõendas, et juba alustatud ümbervormimine nõuab veel palju tööd. Ruthi juures ilmnes tavaline ühekülgsus, mis paneb inimolendid arvama, et nimelt nende nahavärv, uskumus ja poliitika on parimad ja et teiste, üle maailma laialipillatud inimeste vastu pole saatus nii helde olnud. Just seesama kitsarinnalisus sundis vanu heebrealasi jumalat tänama, et see ei lasknud neil naistena sündida, ja saadab tänapäeva misjonäre maailma otsa jumalaid ümber vahetama. Ja seesama tunne äratas Ruthis soovi kujundada see teisest elulahtrist pärit mees ümber niisuguseks nagu need, kes elasid Ruthi enda lahtrikeses.

See on üks mu lemmikraamatuid, kus leidub häid kohti kuhjade viisi. (Sellel annab tunnistust kasvõi  see hulk pastakatinti, mille ma olen kulutanud paralleelselt selle raamatu lugemisega, et kõiki tekkinud mõtteid natukenegi kirja panna – ja seda on palju.

Dorian Gray portree

Täna oma tsitaadimärkmikku sirvides sattusin peale ühele Oscar Wilde lõigule, mis tekitas minus isu seda raamatut natuke sirvlugeda (umbes nagu sirvida ja vahepeal häid kohti lugeda). Mina lugesin “Dorian Gray portreed” nauditavas Tammsaare tõlkes. Nüüd on mul kodus Päevalehe sarjas ilmunud raamat Krista Kaera eelmise aasta tõlkes. Hakkasin seda siis sirvlugema ja mis ma avastasin? See keel ei kõla pooltki nii ilusti kui Tammsaare tõlge… Kuigi ma arvan, et raamatuid peab küll taastõlkima, sest keel muutub, aga “Dorian Gray portree” puhul ei kukkunud see just liiga hästi välja. Toon näite ka:

Kui ma kedagi väga armastan, siis ei ütle ma kunagi teistele tema nime. Sellega annaksin temast nagu osa ära. Olen hakanud armastama salapärasust. Mulle näib, et see on ainuke asi, mis võib moodsa elu meie jaoks müstiliseks ja imeliseks teha. Kõige harilikumgi asi muutub vaimustavaks, kui vaid seda varjata. – A. H. Tammsaare

Kui inimene mulle tohutult meeldib, ei ütle ma kunagi kellelegi tema nime. See oleks nagu neist osa loovutamine. Olen hakanud armastama salajasust. Näib, et see on ainus asi, mis võib muuta moodsa elu meile mõistatuslikuks või imeliseks. Ka kõige tavalisem asi on veetlev, kui see on varjatud. – K. Kaer

Nüüd jääb mul üle vaid kuskilt omale vanem “Dorian Gray portree” hankida, sest Tammsaare tõlge kõlab minu kõrvadele keeleliselt ja stiililt kaunim.