mõttelennumõnu mõnulend

Uskumatu, millise seksuaalse energia võib loengus istumine käima tõmmata. Mingi eufooriline nauding mõtetest, nende voolust ja arengust, mis teeb loengust lahkudes sammu nõtkeks, lennutab selle nõtke sammuga kooli ette ning sisustab ekstaasiga kogu kehatunnetuse. Kui erutavaks muutub juba ainuüksi see just täpselt õige asend, kuidas nahktagis vastu seina toetudes kand kivimüüri kumerusele asetada ning nägu päikese poole pöörata.

Mida paremat võiksingi ma loota, kui juba mu põhiaine hulgas on loenguid, kus kordub pidevalt sõnaühend “orgastilis-ekstaatilised naudingud”.

ülevaihalus

Ma ei saa üle oma janunemusest.. ta jälitab mind, ta objekt  maskeerub millekski muuks, millekski rohkem kättesaadavaks, kuid see on alati vaid petlik, näiline, illusioon, ei iial muutu ta millekski hoomatavaks.

Ta muudkui narritab mind, vahel ilmutab end ja ajab mind tegutsema, ja ma puhastan kogu oma toa ära, ja ma kujundan ümber oma seinakapi ja veedan terve päeva värvihaisu sees kapis pintsliga akrobaatikat tehes ja saan kõigi käest haisu eest sõimata, kuid mu rahulolu ületab selle kõik ja miski ei häiri mind, ja ma disainin omale lõpuks ära selle raamaturiiuli, millest ma juba aastaid unistanud olen ning veedan minuteid ja tunde seda maalides, ja ma imen tolmu ära igast pisikesest nurgast, ja lõpuks ometi puhastan ruumi visuaalset müra, ja ma naudin, ja mu silmad puhkavad, ja ma olen ise ka üllatunud oma värskeltleitud võimest võimaliku ilu oma peas visualiseerimise asemel ka midagi reaalselt ära teha, ja ma olen rahul, ja ma kujutan juba vaimusilmas ette, mis mustrit ma järgmiseks riiulile maalima hakkan või kuhu riiulisse mis järjekorras mis raamatud ma panen või organiseerin oma avatud seinakapp-garderoobi ümber nii, et selle sisu harmoneeruks parimal võimalikul viisil kogu ülejäänud toaga, või paigutan ümber kõik oma kingad justkui nad oleksid sisekujunduselemendid nagu tugitoolid või seinamaalid, aga pagana pihta, minu jaoks nad ongi ja..

Kurat, kui palju naudingut võivad anda väiksed ilusad detailid! Mul on üks laelamp, mille lülitiks on laest alla rippuv peenike hõbedane nöör, mille otsas ripub ploomisuurune veripunane kunstkristall. Iseenesest väga väike detail kuskil lae all, mida keegi kunagi eriti ei märka, kuid ma vaatan ja imetlen seda pidevalt. Minu jaoks visuaalselt ilus kujundus pakub mulle märgatavat naudingut.

Ah, misiganes, vähemalt ma oskan omale allikaid leida, muidu oleks ma keset seda praegu valitsevat kõrbe juba ammu janunemusest köögiviljastunud. Kõrb, teise nimega talv ja emotsionaalne vaikelu. Kevad on minu aeg, kevadel ma tärkan ellu, ma jumaldan kevadet, kevade lõhna, seda vapustavat aroomi, neid esimesi sooje tuuli, päikest, linnulaulu, valgust, sooja vihma. Selles kõiges on nii palju naudinguallikaid, nii palju võimalusi ja vabadust. Kevad on kõige vägevam aeg. Siis läheb kõik päev-päeva haaval aina paremaks, ilusamaks, soojemaks. Kevad on nagu eelmäng enne sssssssssuve.

Suvi on üks suur naudinguallikate veepark, ja talv Eestis on rohkem nagu pisike oaas keset kõrbe. Veebruariks olen ma sealt oaasist nii kaugele välja visatud, et kõrbes janust närbuvana ei näe ma enam isegi selle oaasi miraaži. Seepärast mul ei jäägi muud üle, kui ammutada kõigest võimalikust kümnekordne kogus naudingut. Seepärast ongi esimene suutäis pähklivõid ei midagi vähemat kui taevas mu keelel. Seepärast paneb magamatuspohmakas mulle ette lillad prillid. Seepärast on nii õige, et ma samahästi kui 36 tundi järjest ärkvel olnuna Unistuste Vabariiki vaatama lähen.. selline etendus sellises konditsioonis, ausalt, see ei olnudki mitte midagi vähemat kui unenägu. It could have only been possible in the Good Trip Zone of Nevereverland. Naudingukitsikus paneb alternatiive leidma.

kui saavutused vihjavad nõrkusele

Kui inimesed filosoofialoengus elu mõttest rääkides midagi oma eluga jälje jätmisest lalisevad, siis ma ei suuda välja mõelda kas ma puudusin sel päeval, kui jäljejätmisvajadust jagati, või olen ma ainus, kellele näib see soov elus midagi Olulist korda saata lihtsalt tunnustusvajadusena.. et saaksid patsutada oma ego sellega, et teiste arust teed sa midagi, mis on tähtis ja kasulik või misiganes. Iseenesest ei suuda ma praegu sellest ka aru saada, kas seda öeldes olen ma silmakirjalik või mitte. Ei saa öelda, et ma poleks edev, ma ei ütlegi seda, samuti ei saaks ma öelda, et mulle ei meeldiks saada tunnustatud millegi eest, mida ma hästi teen ja millesse ma ka ise usun.  Kuid ei, suudan end ehk kaitsta, sest asi pole mitte niivõrd tunnustuses eneses, kui põhjustes miks seda tahetakse.

Olgu, ehk see, mida ma silmas pean, tuleb paremini välja natuke teises olukorras. Kuidas on lood sellega, kui mõni loodab, et temast räägitaks ja teda tunnustataks pärast tema surma? Selle kuulsuse hõngu ta ise enam ei tunne, sest ta ise ei ole enam elus, mis vahet sel siis on? Ahjah, muidugi – see vahe, et elus olles saab ta toita oma enesehinnangut lootusega, et ta võib olla niivõrd äge tüüp, et teda ja tema tegusid mäletavad ka järgmised põlved. Seega, ma arvan, et mul poleks midagi selle vastu, kui inimesed tunnistaksid, et nad tahvad olla osavad ja tublid ja tunnustatud selleks, et neil oleks lihtsam endasse uskuda. Selge see, enesehinnangut peab hoidma ja see on selleks üks viis, aga mul läheb süda pahaks, kui ma kuulen kedagi rääkimas, et ta tahab täiesti isetutel põhjustel tunnustatud maailmaparandaja olla. Bullshit. Isegi kui ta oleks nõus olema maailmaparandaja anonüümselt, ise sellest väidetavalt kasu saamata. Sel pole mingit vahet, sest tema ise teab, et ta teeb midagi üllast või mis iganes ja seetõttu ta tunneb ennast paremini.

Me kõik oleme egoistid, me kõik tahame end hästi tunda. Vahe on ainult igaühe enda ettekujutuses sellest. Isetust pole olemas. On vaid inimesed, kelle arust on aktsepteeritav teistest teerulliga üle sõita, ja teised, kes tunnevad end selle tõttu halvasti ja seepärast väldivad seda.

Tegelikult jõuab kõik välja selleni, et mind häirib, kui inimesed ei mõtle sellele või ei tunnista seda, mis põhjustega nad tegelikult üht või teist tahavad või teevad.

Ühtlasi.. ma usun, et kui ma tunnen oma vajadusi juuretasandil, siis oskan ma ka neid suunata ja neile rahulduse leida lihtsamatel viisidel, ilma et ma peaksin selles nii väga teistele lootma. Lihtne näide.. kui ma tean, et ma vajan kindlustunnet ja tahan tunda end kuhugi kuuluvana, siis ma leian mingid minust olenevad asjaolud, mis mulle selle tagavad, sest ennast ma saan usaldada, teised inimesed on aga ebakindlam allikas. Ma ju võin küll leida kallima, kes mulle lubab, et temaga olen ma kaitstud ja all that jazz, aga sel juhul on mu kindlustunnet väga lihtne õõnestada. Kuuluvustunde jaoks võin ma muidugi samastada end eestlastega või kasvõi mingi usugrupiga, aga ma pean meeles pidama, miks ma seda teen. Ja et kui mu allikaga midagi juhtub, siis sellest pole viga, sest alati saab leida uue allika..

Näib, et enamasti vaid nõrgad tahavad näida tugevana. Edukana. Olulisena. Just nagu nii mõnigi kõhn inimene on kõhn kuna ta ei suudaks end rohkemate kilodega ilusana tunda, mistõttu talle tundub saleda joone hoidmine nii eluliselt hädavajalik, et tal pole mingi probleem end selle eesmärgi nimel rangel režiimil hoida. Tundub ju loogiline? Kui ta oleks 15 kilo raskem ja tunneks end niimoodi ilusana, siis tal ei oleks ju nii suurt motivatsiooni neid kilosid kaotada.. Samamoodi nagu ebakindlus paistab välja sellest, et inimene näib liiga alati tugev, ja enesekindlal inimesel pole mingit probleemi oma nõrkuste välja näitamisega.

Lõpetuseks, ma usun, et on võimalik olla nii tugev ja nii eneseteadlik, et tunda end kindlalt, kodus, väärikalt ja rahulolevana maailma teises otsas ilma nime, tunnustuse ja  omandita, saades oma kuuluvustunne sellest, et tunnetad end osana loodusest, osana universumist.. Olla mittekeegi ja tunda end väärtuslikuna.

you belong more than a kilometre above sea level

Teate neid hajameelsusele kalduvaid inimesi, kes mõnikord upuvad oma mõtetesse nii ära, et ei pane enam midagi ega kedagi tähele, ja siis nendega kontakti saamiseks tuleb mitu korda nende nime hõikuda ja õlga togida? Neid, kes armunud peaga kirjutavad eneselegi märkamatult teksti mingi sõna asemel tema nime ja avastavad selle alles hiljem? Selliseid situatsioone võib olla igasuguseid. Minuga igatahes pole selliseid asju igatahes juhtunud (ja kui ongi, siis nii vähesel määral, et mulle pole isegi meelde jäänud). Väiksena ma pidasin selliseid asju eriti ägedaks ja lootsin iga kord, kui ma kellegi tema mullist tagasi kutsusin, et minuga juhtub ka kunagi nii. Ma isegi üritasin neid hetki teeselda. Aga kuna see kõik oli ikkagi võlts ega andnud päris asja mõõtu välja, siis lõpuks ma pidin leppima, et olen selleks ümbritsevast liiga teadlik. Ma kuulen, kui mind hüütakse, ja ma märkan, kui minuga räägitakse, ja ma tean, mida ma kirjutan. Mul oli kahju, et minuga ei juhtu selliseid naljakaid asju, et ma otsin oma seljakotti, kui see mul seljas on.

Ma pole ammu sellest mõelnud. Praegu tundub muidugi naljakas, miks tahtsin ma hajameelsem olla? Sest, pagan võtaks, erinevalt tuulepeadest ei unustanud ma peaaegu kunagi teadlikult midagi tegemata, kuhugi minemata, ma ei kaotanud oma asju ära igale poole.. Päriselt. Ma olen ülivähe asju kaotanud, ja näiteks telefoni, rahakotti või võtmed või pangakaarte või raha.. selliseid asju pole ma kunagi kaotanud.

Seega, kujutage ette mu imestust täna hommikul, kui ma hakkasin oma paberpäevikusse sissekannet tegema hakkasin ja kirjutasin kuupäevaks 26. juuni.

.

Juuni?! I wish, et juuni! I WISH, ET JUUNI! Ja talve ebameeldivatest külgedest rääkimise asemel kirjutan hoopis sellest, kui palju rohkem elus ma end tunnen, kui õues on inimlikud temperatuurid. Nii palju rohkem elus. Kõik on palju vahetum ja paitavam ja vähem piiratud. Pole miljon kihti riideid ja salle ja mütse ja talvesaapaid ja tänavad pole kaetud lörtsi või jääga, miski ei takista mul paljajalu mööda muru või munakivitänavaid joovastuses keksida või terve öö õues olla või jalgrattaga sõita, mida saab ainult suvel, sest palju riideid ja jäine tuul ei sobi kindlasti kokku minu jalgrattasõitmisnaudingutega, sest ma tahan tajuda tuulekest oma nahal ja juustes, ja jahedal ajal muutub sõites tuul minu vastu tõeliseks külmrelvaks. Ainult suvisel poolaastal saan ma kuuvalgel ööl otse voodist rõdule nautlema hõljuda, ainult siis saan ma olla ekstaatilises naudingus keset sooja paduvihma, käed laiali sirutatud, läbimärg ja kuratlikult õnnelik.

Ei.. ei. See on täiesti naeruväärselt pisike osa sellest, miks (minu silmis) inimlikud välistemperatuurid võimendavad minu elusolemisnautimuse tajusid lõpmatult.

Aga muidugi, ma ei eitagi, et suur paks kohev valge lumi pole südantsoojendavalt kaunis. On küll. Ja loomulikult, Austria Alpides ma jumaldan lund nagu igal pool mujal jumaldan soojust. Austria on mu lumeparadiis.

üleküpsenud unistuste eksitav puisus

Kuskil on ehk mingi õhkõrn piir õhulosside ja reaalsuse parimast kombinatsioonist. Sellisest, kus mõlemat on piisavalt palju, mõlemad aitavad teineteisele kaasa. Kuskil on.. ma tean.

Ma samuti tean, kus pole. Ja kui nende kahe vahel on harmoonia paigast ära, siis tulevad mängu need momendid, kui tunned, et sind on petetud. Kui ilusaid unistusplaane on palju ja need tunduvad lihtsalt kui puhas paradiis, siis nendes saab ujuda, ujuda, joovastuda, need on väikesed päikesed hallis sügistalves. Annavad energiat ja toidavad elujanu, toovad näole tobearmsa muige, sees on soe. Olgu.. hoomates endasse teisigi inimesi ja asjaolusid peale sinu enda on nad riskantsed ka, mõnikord saab kellegi kindlastitest kibeda pohmaka.

Teistega jälle nii, et sa ei tea midagi. Ei julge midagi oodatagi, ei julge midagi loota.. sest see tundub liiga ebatõenäoline. Ja sellises olukorras on muidugi väga kerge neid väheseid ootuseid ületada, ja siis, tundes, et oled võitnud jackpoti, püherdada võidurõõmsas naudingus.

Aga ei.. ma ei tahagi jõuda selleni, et midagi unistamata ei saa haiget ja seepärast ei tohiks lootusi hellitada. See on põgenemine ja natuke pseudotugevus. Aga mõlemal skeemil on äärmustesse kalduvana omad varjuküljed. Praegu tundub mulle, et kõige mõnusamalt toimiv variant oleks ilma mingite kindlastiteta salaunistused, millesse suhtud pigem nagu jutustusse, usaldad oma sisetunnet. Siis on unistus mingi lugu, mis on juba olemas, siis sa usaldad lugu endas, mitte kindlasti-kunagit, mitte kellegi teise tujusid, mitte midagi, mille keegi teine saaks sinult ära võtta. Sellise lootusunistuse puhul pole asja reaalne toimumine nautimise jaoks enam esmatähtis. Sul on lugu, unistused, lootused, ja kui neid endas usaldada, siis keegi ei pea sinuga neid kaasa mõtlema või kindlastitama, aga nad on sellest hoolimata lemmikraamat igaks juhuks kotiga alati kaasas.. ei pruugi kunagi väljagi võtta, aga kui lifti kinni peaksid jääma, päästaks ta päeva ja annaks elamuse pealekauba. Ning samal ajal, kui kasvõi pool nendest unistuslugudest peakski juhuslikult kunagi täide minema, siis see oleks pigem kirss tordil kui tort ise.

sõnadeta mõistmine

Tasa.. olge kuss. Ma olen nii pilves, täis jalust nõrgaks võtvat surisevat rahuldust… Praegu tundub ajuvaba, milleks narko? Selle mõju isegi ei kesta kaua.. seevastu mina olen hommikust saati pilves. Ma justkui ujuks maailmas, hõljuks nagu millimallikas. Kõik hea on nii intensiivne, värske õhu tuuleiil viib jalgadelt kandevõime ja ma hõljun, täiuslikuna tunduv muusikajupp võtab silmalaud võbelema ja pilgu pahupidi, jogurti jumalik kooresus on nagu tuhande nõelaotsaga keelepinnale torgatud nauding. Ka ventilaatori tasane mühin vaikuses mõjub omamoodi armsalt. See surin.. muudab mind ülivastuvõtlikuks ning samal ajal lülitab välja kõik sõna-laadsed häälitsused. Neid ei ole enam olemas. Kõne ei kuulu sellesse maailma… See ei tähenda, et see maailm vaikne on. Sellesse surinasse sobib kõik, mis on oma olemuselt väljendamine, toored emotsiooni väljendavad häälitsused, mis on sõnadeks ümber töötlemata. Samas, muusika sobib ka, ja ehk sobiks kõnegi, kui seda kuulata kui muusikat. Nautida häälikuid, kuid mitte need häälikud algselt põhjustanud emotsiooni liiga suurte kadudega sõnadesse tõlkimist.

Samas võiks siis küsida, et miks saab sellest kirjutada, kui rääkida surinas ei saa.. Siinkohal tahaks lisada lõigu Aldous Huxley Islandist.. “We merely ask them to attempt the impossible. The children are told to translate their experience into words. As a piece of pure, unconceptualized givenness, what is this flower, this dissected frog, this planet at the other end of the horoscope? What does it mean? What does it make you think, feel, imagine, remember? Try to put it down on paper. You won’t succeed, of course; but try all the same. It’ll help you understand the difference between words and events, between knowing about things and being acquainted with them.” Selles emotsioonis ei saa rääkida, aga sellest emotsioonist saab rääkida. Kirjutada isegi pareminigi. Kadu on loomulikult, aga emotsioonist väljapoole suunatuna ei ole sel enam tähtsust.

Surinaliselt pilves on nii ekstaatiline olla. Ma vajun sellesse surinasse ning sulan natuke ümbritsevaga kokku, sellest saab osa mu sisemaailmast. Hääled samamoodi, aga hääldatavad sõnad jäävad arusaamatuks.. ma ei kuule sõnade tähendust, vaid neid häälikuid ja nende kõla; ma tajun seda, mida väljendab hääletoon, mitte häälikutest moodustuvate sõnade kokkulepitud tähenduste sõnumit. Sellegipoolest ütlevad veelgi rohkem mitte enam sõnade ja lausete hääletoon, vaid juba lihtsalt häälitsused. Puhtamalt.

Vabakslastud keha oskab kõige paremini naudingut väljendada. Tal on selleks terve hunnik parimaid vahendeid.

hüvasti, vana maailm

Väga tahaks öelda, et praegu on uus maailm. Et juunis lõppes vana maailm ja suvi oli vana maailmaga hüvasti jätmine.. ma olin vana maailma lõppu nii kaua oodanud ja igatsenud, nüüd aga tundub see selja taha jäävat. Suvi oli üleminekuaeg, vahemäng, sümboolne matusetalitus. Oma vaikuses oli see rahuaeg. Vaikuses, mis järjepidevalt üksteise järel jättis toimumata kõik mu põhilised suvesse kuuluma pidanud seiklused, mu jalgrattaga Leigole minekud ja saared ja folgid ja kuuks ajaks Euroopasse kolama minekud. Ma tahtsin väga ja üritasin neid skeeme toimima panna, aga nahast välja pugeda ka ei maksa, seiklustel peab juures olema mingi vooluga kaasa minemise kergus, nad peavad juhtuma natuke kogemata. Nii oligi, et üsna suure osa suvest veetsin ma rahulikult nokitsedes, päevade kaupa rõdul lugedes ja vahepeal kirjutades, mu sotsiaalsed üritused ei olnud meeletud peod ega ürituselt üritusele jooksmised, ma vältisin liiga rahvastatud ja lärmakaid üritusi ning nautisin hoopis paari-kolmega piirduvaid sooje öid veini, kohvi ja suitsetamisega. Nii oli paras.. kõige lähedasemad inimesed ja ei kedagi rohkemat. Seetõttu sattusin alati kimbatusse, kui keegi küsis, mis ma suvel tegin. Justkui nagu mitte midagi poleks teinud, kõik oli selline, ma ei tea.. “niisama”. Teistel muidugi oli palju rohkem rääkida, kes käis tööl, kes reisimas, kes tegi seda, teist ja kolmandat. Mida ma siis oleks pidanud ütlema? Ma ei teinud eriti midagi nii põnevakõlalist. Aga see ei tähenda, et ma igavlesin, oo ei, ma võtsin mõnuga vabalt ja armastasin seda. Kahtlustan, et vahepeal käinud ma nädal aega kodustki eriti kaugel, aga igav mul küll ei olnud.

Ühel hetkel aga leidsin õige vastuse sellele “mida sa suvel tegid”-küsimusele. Ma tean, mis ma suvel tegin. Ma jätsin vana maailmaga hüvasti.

Ma tunnen end vabanenu ja vabanevana vana maailma piiranguist, ning eelkõige just mu enda piiravaist mõttekastideist. See on seotud nõrga ja väärtusetu maha jätmisega, mõttetute negatiivsete koormate hülgamisega. Keskkool koos oma nõmeduste kohustuslikkusega on ka miski, mille kerge südamega ja kergendustundega panen harvakasutatavate mälestuste sahtlisse. (Ja kui ma ütlen, et keskkooli nõmedused, siis sellest võiksin ma rääkida pikalt ja põhjalikult, mu argumendid ei ole lihtsalt “mata on nõme”, aga minu arust ei ole see jutt mingit eetriaega väärt, ma ei taha, et oleks.) Mõned asjad, käitumised, inimesed, kohad ja blokid kuuluvad vanasse maailma… hea on nende koorem mingisse müstilisse kaugusse jätta.

Lisaks kõigele annab see kõik mulle nii palju jõudu. Kui mul on mingid asjad, mida ma varem ei oleks teinud, siis nüüd aitab mul veelgi julget isepäisust säilitada just see idee mu peas.. ma mõtlen, et “miks ma ei võiks nii teha? see, et ma vanasti pigem hoidusin, see oli vana maailma mõtteblokk ja seal tema koht ongi”. Toimib. Veel sügavamalt usun, et mingi skeemiga saab kõik, mis tahad. Mingil moel, millalgi, aga võimalik on see igal juhul. Hea tunne on, tugev tunne on, täis entusiasmi kõrvaldada või vähendada neid mõttetuid surnud punkte, millega ma ise oma heaollavabadust piiran.

Õnnelik tahan olla. Ja kui tahan, siis tuleb teha nii, et oleksingi. Aina paremini tuleb välja.