ööülik

Ühel vaiksel ööl ühes Karlova puumajas ühes tühjas korteris ühes pilkases pimeduses ühes toas lebas ühes suures voodis kohevate tekkide all peidus üks blond juuksepahmakas, kes parajasti ei mäletanud midagi sellest, mis oli enne Tartut, ja kes kolas juba mitmendat tundi Ööülikooli varasalve helimaastikul. Ilus oli, hääled öös rääkisid oma Tartu-lugusid, igasuguseid erinevaid. Nad rääkisid asjust, mida ka tema on avastamas, ja seda viisil, mis mõjus ühekorraga ainsa tõelise oleviku ja ammu kadunud minevikuna. Müstiline, nagu oleks sattunud kuhugi uude maailma, mis on nii kaugel… ükskõik millest, mis oli enne, sest enne on jubamöödasunustatud. Ja siis ühel hetkel. Vaikselt. Ma kuulan ja kõik on tuttav, ma olen seda kuulnud. Ma olen kuulnud seda häält rääkimas jooksmisest, teatrisaalidest ja juhtumistest. Ma olen kuulnud seda lugu sellest tüdrukust, kes jäi bussist maha. Ma olen kuulnud, või kuulnud nii hästi nagu ma oleksingi seda elanud või elasingi või olingi või jah.

Kuulake ka, kuidas keegi räägib sellest, kuidas ma kunagi rääkisin, kuidas ma ükskord bussist maha jäin, ja kujutage ette, millise šoki ma sain tol ööl avastades, et mu kunagi seminaris räägitud lookene sellest, kuidas jooksmisest mõtlemine aitas mul end ületada, sest suutsin vabastada end negatiivsusest ja mitte alla anda mõtlemisele, et kui miski on raske ja tüütu, siis nii peabki olema, ja osata ka miski nii igapäevane nagu tohutult kapitaalne ja südant pahaks ajav viitsimatus loengusse minna kõigest hoolimata muuta enesele eufooriattekitavaks naudingut täis protsessiks ja lõpuks ikkagi kooli kohale jõuda, on kellelegi meelde jäänud, et keegi on selle taha näinud.

Kuulake siit.

vihust aovalgusvahust