ülevaihalus

Ma ei saa üle oma janunemusest.. ta jälitab mind, ta objekt  maskeerub millekski muuks, millekski rohkem kättesaadavaks, kuid see on alati vaid petlik, näiline, illusioon, ei iial muutu ta millekski hoomatavaks.

Ta muudkui narritab mind, vahel ilmutab end ja ajab mind tegutsema, ja ma puhastan kogu oma toa ära, ja ma kujundan ümber oma seinakapi ja veedan terve päeva värvihaisu sees kapis pintsliga akrobaatikat tehes ja saan kõigi käest haisu eest sõimata, kuid mu rahulolu ületab selle kõik ja miski ei häiri mind, ja ma disainin omale lõpuks ära selle raamaturiiuli, millest ma juba aastaid unistanud olen ning veedan minuteid ja tunde seda maalides, ja ma imen tolmu ära igast pisikesest nurgast, ja lõpuks ometi puhastan ruumi visuaalset müra, ja ma naudin, ja mu silmad puhkavad, ja ma olen ise ka üllatunud oma värskeltleitud võimest võimaliku ilu oma peas visualiseerimise asemel ka midagi reaalselt ära teha, ja ma olen rahul, ja ma kujutan juba vaimusilmas ette, mis mustrit ma järgmiseks riiulile maalima hakkan või kuhu riiulisse mis järjekorras mis raamatud ma panen või organiseerin oma avatud seinakapp-garderoobi ümber nii, et selle sisu harmoneeruks parimal võimalikul viisil kogu ülejäänud toaga, või paigutan ümber kõik oma kingad justkui nad oleksid sisekujunduselemendid nagu tugitoolid või seinamaalid, aga pagana pihta, minu jaoks nad ongi ja..

Kurat, kui palju naudingut võivad anda väiksed ilusad detailid! Mul on üks laelamp, mille lülitiks on laest alla rippuv peenike hõbedane nöör, mille otsas ripub ploomisuurune veripunane kunstkristall. Iseenesest väga väike detail kuskil lae all, mida keegi kunagi eriti ei märka, kuid ma vaatan ja imetlen seda pidevalt. Minu jaoks visuaalselt ilus kujundus pakub mulle märgatavat naudingut.

Ah, misiganes, vähemalt ma oskan omale allikaid leida, muidu oleks ma keset seda praegu valitsevat kõrbe juba ammu janunemusest köögiviljastunud. Kõrb, teise nimega talv ja emotsionaalne vaikelu. Kevad on minu aeg, kevadel ma tärkan ellu, ma jumaldan kevadet, kevade lõhna, seda vapustavat aroomi, neid esimesi sooje tuuli, päikest, linnulaulu, valgust, sooja vihma. Selles kõiges on nii palju naudinguallikaid, nii palju võimalusi ja vabadust. Kevad on kõige vägevam aeg. Siis läheb kõik päev-päeva haaval aina paremaks, ilusamaks, soojemaks. Kevad on nagu eelmäng enne sssssssssuve.

Suvi on üks suur naudinguallikate veepark, ja talv Eestis on rohkem nagu pisike oaas keset kõrbe. Veebruariks olen ma sealt oaasist nii kaugele välja visatud, et kõrbes janust närbuvana ei näe ma enam isegi selle oaasi miraaži. Seepärast mul ei jäägi muud üle, kui ammutada kõigest võimalikust kümnekordne kogus naudingut. Seepärast ongi esimene suutäis pähklivõid ei midagi vähemat kui taevas mu keelel. Seepärast paneb magamatuspohmakas mulle ette lillad prillid. Seepärast on nii õige, et ma samahästi kui 36 tundi järjest ärkvel olnuna Unistuste Vabariiki vaatama lähen.. selline etendus sellises konditsioonis, ausalt, see ei olnudki mitte midagi vähemat kui unenägu. It could have only been possible in the Good Trip Zone of Nevereverland. Naudingukitsikus paneb alternatiive leidma.

motiveerivalt soe koht

Selleks, et loengusse jõuda, peavad põhjused miks minna ületama põhjused miks mitte minna. Näiteks kui kohustusliku aine sissejuhatavasse esimesse loengusse sisse magada ja on valida, kas jõuda loengusse, kui see on juba pool tundi käinud, ja pärast loengut kaks ja pool tundi järgmist loengut linnas oodata, arvestades, et see aine tuleb võtta niikuinii ja selles veendumiseks pole vaja sellega kõigepealt tutvuma minna, siis võib vabalt juhtuda, et see loeng jääb vahele. Aga näiteks õhtusele seminarile, mis on valikuline ja tundus esimesel korral huvitav, tuleb kindlasti minna. Tähendab.. kui just auditooriumi ukse taga ei selgu, et õppejõust pole kippu ega kõppu.

Sel semestril on mul olnud neli koolipäeva ja neist kolmel päeval on mu päeva esimene loeng ära jäänud. Üldiselt on ülikoolis käimine väga mõnus. Kui vaid loenguid ka toimuks…

Keskas pakkus kõikvõimalikele (enda meelest) autoriteetsetele kujudele väga palju mõnu meile päevast päeva (karjudes) meelde tuletada, et “keskkool pole soe koht, kus niisama olla”. (Olgu, tegelikult see võrdlus sooja kohaga vahetus aeg-ajalt mõnega järgmistest: lasteaed, sanatoorium, spa, kaubanduskeskus.)

Mulle tundub praegu, et ülikool  küll on soe koht, kus olla. Aga suurepärases mõttes! Siin on palju ruumi, pehmed diivanid, kuradi odav kohv, wifi.. ja pealegi on mul nagunii alati mõni pooleliolev raamat kotis kaasas.