Lugesin oma paar-kolm aastat vanu blogipostitusi ja nostalgia tuli peale. Need ajad, kui ma mõnikord olin omadega hästi katki ja tahtsin sellest blogida, aga kirjutada nii, et isegi  mu emotsioonide karusselli põhjustajad ja asjaosalised said mu postituse tegelikust mõttest täpselt aru vaid siis, kui nad olid piisavalt geniaalsed. Ma igatsen seda väljakutset. Kirjutada kõigest, mu raskeist hetkedeist, jäädes siiski kõrvalseisjaile mittemidagiütlevaks. See takistus pani mu fantaasia alati lendama.