janunemus

Ma tahtsin öelda, et ma janunen.. ma janunen selle suvise varahommiku järele, kui ärkad pärast mõnda nappi unetundi, millesse sai sujuvalt vajutud diivanil vestluse käigus pool kuus hommikul, ärkad ja tunned, et liiga palju inimesi liiga väikses ruumis on oma mõttelendudega möödunud tundide jooksul röövinud kõik värske õhu, ja ühel hetkel see muutub piisavalt häirivaks, et midagi selle tõttu ette võtta jaksaks, aga kogu toatäis veel alles magab ja sa oled ainus, kes ärkvel on, kuni sa lõpuks märkad veel kellegi avatud silmi, oh neid sõnatuid mõistmisi neil hetkedeil.. ma janunen selle tunde järele, mida annab see hommikuvärskesse õue astumine, need esimesed sõõmud värsket õhku, need esimesed lonksud sel hetkel nii jumalikuna tunduvat vett, see asjade loomuliku käiguna tulev sigarett nende eelmise õhtu sündmuste juttude kõrvale, see segu vaiksest rahulikust hommikutundest ja öiste seikluste järelmängust.

***

Ma tahtsin öelda, et ma janunen, ja võib-olla janunen hoopis ekstaasliku purjutamise heaolla järele, mõnd head süllesadanud pidu. No words needed, ainult rütmid, rütmid ja helidekeeris, millest vahepeal nurga taha trepile nautlema põgeneda.

***

Ma tahtsin öelda, et janunen, janunen, kuid teadmata täpselt mida. Janunen armunud olemist. Mingit eufoorilist emotsioonide karusselli, seda meiegapiirdubkimaailm tunnet, seda ennastunustavat maailmaunustavalt maailmaloomist. Et võiks talviselt külmal ööl vastu hommikut kortermaja keldriukse kõrval istuda nagu need kaks ja mitte märgata, et mõni möödakiirustav argipäevlane võiks meid kibestunult  endamisi idiootideks pidada.

***

Või siis mõnd head kodupidu. Sellist, mis algab raamatuklubilikult üksteisele raamatute jagamisega.. kes toob midagi varasemat kellelegi tagasi, kes toob teisele midagi uut. Sellist, mis jätkub rummkoolasse sidruni pigistamise ajal juttudega erilistest viisidest, kuidas mõni raamat sinuni jõudnud on. Sellist, kus on täpselt paras segu tuttavatest ja võõrastest nägudest. Sellist, kus rummkoola unustab oma tuntud headuse ja muutub veelgi imelisemaks ja sa ei saa aru, kuidas see võimalik on, et see veeeel parem on. Sellist, kus inimesed surfavad ühel lainel ja genereerivad geniaalseid plaane ja skeeme ja ideid. Sellist, mis  ei väsita ja jätab sind alati tahtma rohkem. Sellist, kus isegi viin puhkeb naudingust õitsele.

***

Ma tahtsin öelda, et janunen, ma tahtsin selgusele jõuda mida, ma janunesin eiteamida. Kuniks ma Stepihundi kätte võtsin ja sirvlugema hakkasin.. siis mõistsin. Janunen mõnd uut raamatut, mis vaimustaks, millest ekstaasitekitavalt purju jääda.

Kuid mis raamat see võiks olla, mis mind praegu uutmoodi kosmosesse  lennutaks ja vaatepunkti raputaks?