deux mille neuf

Sest aasta esimene öö oli nagu pusle. Niivõrd palju pisikesi kilde, mis kõik sümboliseerisid midagi suuremat, ning millest kokku saab mingi pildi. Mis pildi.. ma veel ei tea. Pilt ei ole veel koos. Aga ma tajun ta vaibi.

Fotol on üks killuke. Naudingust ja mässust. Vastuoludest. See on seal peidus, ja saladusloori alla ta siin ja praegu jääma peabki. Ilu oli hetkes.

tarkuspiin

Esmaspäeval helistan hambaarstile. Ausõna. Üldiselt.. väga paljud kardavad arste, nii mõnigi kardab isegi haiglahoonesse sisenemist (isegi kui ta läheb sinna ainult sõpra külastama või midagi). Põhikoolis, kui kogu klass ükshaaval süsti saama läks ja enamik selle pärast paanikas oli, muigasin ma rahulolevalt. Minu arust oli see nõelaga torkimine imelikult mõnus.. mul pole siiani mingeid probleeme nõeltega või süstidega. Muidu ma vist ei kirjeldaks mõnuga, kuidas keeleneeti tehes kanüül läbi keele surutakse, ja kuna keel on piisavalt paks, siis seda kanüüli liikumist on väga reaalselt võimalik jälgida. Tunnetada.

Aga HAMBAARST.. tõsiselt, isegi kui ma lähen tavalisse kontrolli ja mul pole ühtegi hambaauku ja arst kordagi puurima ei pea.. vahet pole. See on piin. Kuigi jah, mida aeg edasi, seda vastupidavam ma olen.

Mul on selle koha pealt üks teooria. Üks mu sõbranna, kes kardab arste ja haiglaid, käis pisikesest peale pidevalt arstide vahet. Minul omast taskust ei ole mingeid mälestusi arstidest. Haiglaga seondub mul lapsepõlvest vaid see, et ma käisin aeg-ajalt perega lastehaigla basseinis ujumas ja mul oli ultimate goal ujuda sinna ujuva värvilise eraldusribaga eraldatud sügavamasse alasse, kuhu mina, tattmokk nagu ma olin, ujuda ei võinud. (Mis sest, et mul olid umbes täispuhutavad käerõngad, ujumisrõngas, ujumisplaat ja üldse kõik võimalikud mind veepeal hoidvad jubinad küljes ja ausalt öeldes, hea et ma üldse piisavalt sisse vajusin, et oma naba märjaks saada või midagi.) Ühesõnaga, mul oli haiglas lõbus. Aga vot hambaarsti koha pealt on mul sellised mälestused, et ma röökisin seal nii kõvasti, et terve korrus vist kuulis seda. Iga kord. Isegi siis kui ma põhikoolis käisin, ma arvan. Too sõbranna aga hambaarste ei karda. Hambaarst ja günekoloog on üldse ainsad arstid, kelle juurde ta vabatahtlikult minna suudab:P Ma ei tea.. ma pakun, et mul on psühholoogiline probleem sellega. Negatiivsed assotsiatsioonid ja mingi.. pavlovi refleks. Et iga kord kui hambaarst mulle mõne oma töövahendi suhu topib, siis ükskõik mida ta teeb, see teeb haiget.

Uue aasta ülesanne iseendale: leia positiivseid seoseid hambaarsti piinariistadega.