You are currently browsing the monthly archive for jaanuar 2009.
I wanted to say that only Frank can sing that they can’t take that away, because from me they already have, but.. then I realized the obvious. I had missed the most important part of all of it. Yes, the way you hold your knife. The way you like the way I sip my tea. The way we singed about us imaginarily dancing till three, the way I sing off key, no, no, it’s the memory of all that what they can’t take away from me. The way we haunted each others dreams, the way we ended our phone calls in the evening not with good night, darling, but instead till we meet again in our dreams, i’ll wait you up in that corner somewhere in our reverie, my love. No they can’t take that away from me.. we may never never meet again on that bumpy road to love, but I’ll always, always, always keep the memory of the way you changed my life.
When I was seventeen… it was a very good year.
Lugesin oma paar-kolm aastat vanu blogipostitusi ja nostalgia tuli peale. Need ajad, kui ma mõnikord olin omadega hästi katki ja tahtsin sellest blogida, aga kirjutada nii, et isegi mu emotsioonide karusselli põhjustajad ja asjaosalised said mu postituse tegelikust mõttest täpselt aru vaid siis, kui nad olid piisavalt geniaalsed. Ma igatsen seda väljakutset. Kirjutada kõigest, mu raskeist hetkedeist, jäädes siiski kõrvalseisjaile mittemidagiütlevaks. See takistus pani mu fantaasia alati lendama.
Kuidagi ägedad on need pool-une momendid. Oled ärkvel ja ei ole ka. Ja mitte ainult hommikuti pool tundi pärast ärkamist, vaid ükskõik millal, vaikides. Täiuslikult armsas sombuhallis Tartus akna all, pehmel diivanil ja veel pehmema teki sees. Kõik on pehmelt valge ja helehall, kreemikas diivan, pehme sombune valgus, valge kohev tekk, valge särk mu seljas, pisike valge läpakas, millel kirjutan.. avatud aknast immitsev jahevärske tuul on külmavõitu, kuid mitte talviselt karge, vaid imelikul kombel hoopis suvine. Kõik sulab nii hästi kokku. Isegi wordpressi valge ja halliga lehekülg on täpselt sellise vaibiga nagu kõik selle ümber. Isegi mu heleblondid juuksed. Isegi see sidruniga Corona.. maitseb nagu suvi. Isegi mu suitsupaki värvikombinatsioon, mu tumehalli triibuga valge kent. Muusika. Imeliselt unenäoline suvi talves, pehmus kargekülmas hallikas valguses.. nii õrn.
“On midagi, mis on võrreldav kõige häbituma libuga, midagi räpast, kulunut ja lodevat, midagi vihatekitavat ja jahmatamapanevat, igas eluhetkes avalduv meeleheite tipp – see on sõna, iga sõna, või täpsemalt öeldes kasutatud sõna. Ma ütlen: puu, maja, mina, võimas, tobe; mida ma ka ei ütleks, iga kord unistan ma seejuures mõrtsukast, kes võiks tappa kõik nimi- ja omadussõnad, kõik need auväärsed röhatused. Puhuti näib mulle, et nad ongi juba surnud, ent keegi ei vaevu neid maha matma. Argusest peame me neid ikka veel elavaiks ja talume nina kinni pigistamata nende laibalehka. Ja ometi ei ela nad enam ega väljenda kõige vähematki. Kui mõtleme kõigile suudele, kust nad on läbi käinud, kogu hingeõhule, mis on neid määrinud, kõigile puhkudele, mil neid on pruugitud, kas võime siis ühtki neist tarvitada, ilma et see meid saastaks?
Nad heidetakse meie ette mälutud kujul: ometi ei söendaks me alla neelata teiste järatud toidupala: toiming, mis materiaalses plaanis vastab sõnatarvitusele, ajab meid iiveldama; ehkki piisab pahurusehetkest, et tunda mis tahes sõnas võõra sülje järelmaitset.
[--] Kuidas armastada või vihata, kui sümbolid on veretud? “Elu”, “surm” – metafüüsilised trafaretid, iganenud mõistusõnad.. Inimkond peaks looma endale uue reaalsuseillusiooni ja leiutama selle tarvis uued sõnad, sest olemasolevad on liiga veretud ning nende praeguses agooniastaadiumis ei aita enam ka vereülekanne.” – E. M. Cioran “Lahtiütlemine”
Mulle näib see kui kuratlik segu naudingust ja oksele ajavast rõvedusest, nauding sõnade ilu seksikusest ja südant pahaks ajavalt hooralikust rämedusest. See nii rõvedalt nauditav ja nii nauditavalt rõve, et disgusts and turns on at the same time. Ma tahaks sellele kogu hingest vastu vaielda ja samal ajal pjedestaalile tõsta, ma tahaks neid sõnu armatsevalt pobisedes ette lugeda ja samal ajal need laused paberil küünlaleegist põlema panna.
Võimas.. ma sain liblikad kõhtu, külmavärinad ja tunde, et tahaks oksendada.
Ma tahtsin öelda, et ma janunen.. ma janunen selle suvise varahommiku järele, kui ärkad pärast mõnda nappi unetundi, millesse sai sujuvalt vajutud diivanil vestluse käigus pool kuus hommikul, ärkad ja tunned, et liiga palju inimesi liiga väikses ruumis on oma mõttelendudega möödunud tundide jooksul röövinud kõik värske õhu, ja ühel hetkel see muutub piisavalt häirivaks, et midagi selle tõttu ette võtta jaksaks, aga kogu toatäis veel alles magab ja sa oled ainus, kes ärkvel on, kuni sa lõpuks märkad veel kellegi avatud silmi, oh neid sõnatuid mõistmisi neil hetkedeil.. ma janunen selle tunde järele, mida annab see hommikuvärskesse õue astumine, need esimesed sõõmud värsket õhku, need esimesed lonksud sel hetkel nii jumalikuna tunduvat vett, see asjade loomuliku käiguna tulev sigarett nende eelmise õhtu sündmuste juttude kõrvale, see segu vaiksest rahulikust hommikutundest ja öiste seikluste järelmängust.
***
Ma tahtsin öelda, et ma janunen, ja võib-olla janunen hoopis ekstaasliku purjutamise heaolla järele, mõnd head süllesadanud pidu. No words needed, ainult rütmid, rütmid ja helidekeeris, millest vahepeal nurga taha trepile nautlema põgeneda.
***
Ma tahtsin öelda, et janunen, janunen, kuid teadmata täpselt mida. Janunen armunud olemist. Mingit eufoorilist emotsioonide karusselli, seda meiegapiirdubkimaailm tunnet, seda ennastunustavat maailmaunustavalt maailmaloomist. Et võiks talviselt külmal ööl vastu hommikut kortermaja keldriukse kõrval istuda nagu need kaks ja mitte märgata, et mõni möödakiirustav argipäevlane võiks meid kibestunult endamisi idiootideks pidada.
***
Või siis mõnd head kodupidu. Sellist, mis algab raamatuklubilikult üksteisele raamatute jagamisega.. kes toob midagi varasemat kellelegi tagasi, kes toob teisele midagi uut. Sellist, mis jätkub rummkoolasse sidruni pigistamise ajal juttudega erilistest viisidest, kuidas mõni raamat sinuni jõudnud on. Sellist, kus on täpselt paras segu tuttavatest ja võõrastest nägudest. Sellist, kus rummkoola unustab oma tuntud headuse ja muutub veelgi imelisemaks ja sa ei saa aru, kuidas see võimalik on, et see veeeel parem on. Sellist, kus inimesed surfavad ühel lainel ja genereerivad geniaalseid plaane ja skeeme ja ideid. Sellist, mis ei väsita ja jätab sind alati tahtma rohkem. Sellist, kus isegi viin puhkeb naudingust õitsele.
***
Ma tahtsin öelda, et janunen, ma tahtsin selgusele jõuda mida, ma janunesin eiteamida. Kuniks ma Stepihundi kätte võtsin ja sirvlugema hakkasin.. siis mõistsin. Janunen mõnd uut raamatut, mis vaimustaks, millest ekstaasitekitavalt purju jääda.
Kuid mis raamat see võiks olla, mis mind praegu uutmoodi kosmosesse lennutaks ja vaatepunkti raputaks?
Sest aasta esimene öö oli nagu pusle. Niivõrd palju pisikesi kilde, mis kõik sümboliseerisid midagi suuremat, ning millest kokku saab mingi pildi. Mis pildi.. ma veel ei tea. Pilt ei ole veel koos. Aga ma tajun ta vaibi.
Fotol on üks killuke. Naudingust ja mässust. Vastuoludest. See on seal peidus, ja saladusloori alla ta siin ja praegu jääma peabki. Ilu oli hetkes.
Esmaspäeval helistan hambaarstile. Ausõna. Üldiselt.. väga paljud kardavad arste, nii mõnigi kardab isegi haiglahoonesse sisenemist (isegi kui ta läheb sinna ainult sõpra külastama või midagi). Põhikoolis, kui kogu klass ükshaaval süsti saama läks ja enamik selle pärast paanikas oli, muigasin ma rahulolevalt. Minu arust oli see nõelaga torkimine imelikult mõnus.. mul pole siiani mingeid probleeme nõeltega või süstidega. Muidu ma vist ei kirjeldaks mõnuga, kuidas keeleneeti tehes kanüül läbi keele surutakse, ja kuna keel on piisavalt paks, siis seda kanüüli liikumist on väga reaalselt võimalik jälgida. Tunnetada.
Aga HAMBAARST.. tõsiselt, isegi kui ma lähen tavalisse kontrolli ja mul pole ühtegi hambaauku ja arst kordagi puurima ei pea.. vahet pole. See on piin. Kuigi jah, mida aeg edasi, seda vastupidavam ma olen.
Mul on selle koha pealt üks teooria. Üks mu sõbranna, kes kardab arste ja haiglaid, käis pisikesest peale pidevalt arstide vahet. Minul omast taskust ei ole mingeid mälestusi arstidest. Haiglaga seondub mul lapsepõlvest vaid see, et ma käisin aeg-ajalt perega lastehaigla basseinis ujumas ja mul oli ultimate goal ujuda sinna ujuva värvilise eraldusribaga eraldatud sügavamasse alasse, kuhu mina, tattmokk nagu ma olin, ujuda ei võinud. (Mis sest, et mul olid umbes täispuhutavad käerõngad, ujumisrõngas, ujumisplaat ja üldse kõik võimalikud mind veepeal hoidvad jubinad küljes ja ausalt öeldes, hea et ma üldse piisavalt sisse vajusin, et oma naba märjaks saada või midagi.) Ühesõnaga, mul oli haiglas lõbus. Aga vot hambaarsti koha pealt on mul sellised mälestused, et ma röökisin seal nii kõvasti, et terve korrus vist kuulis seda. Iga kord. Isegi siis kui ma põhikoolis käisin, ma arvan. Too sõbranna aga hambaarste ei karda. Hambaarst ja günekoloog on üldse ainsad arstid, kelle juurde ta vabatahtlikult minna suudab:P Ma ei tea.. ma pakun, et mul on psühholoogiline probleem sellega. Negatiivsed assotsiatsioonid ja mingi.. pavlovi refleks. Et iga kord kui hambaarst mulle mõne oma töövahendi suhu topib, siis ükskõik mida ta teeb, see teeb haiget.
Uue aasta ülesanne iseendale: leia positiivseid seoseid hambaarsti piinariistadega.
värsked kommentaarid