minu truu sõber

Ma hakkasin täna mõtlema, kui palju teed ma joon. Ma ei tea, täna läks loendamine sassi kuuenda kruusi juures. Ma armastan teed,  see on nagu kruusitäis jumalikkust, ja mul pole õrna aimugi, mis selle nii heaks teeb, ausalt. Aga üks on kindel, teejoomisel on lisaks teele endale veel üks oluline komponent – nimelt kruus, millest teed juua. Ma arvan, et igaühel on omad eelistused, mis puutub kohvi- või teekruusidesse.. ei pea tingimata lemmikut olema, aga eelistused on kindlasti. Ja kruus on oluline! Seega.. teejoodik nagu ma olen, on mu kruus tavaliselt mu vahetus läheduses ja seega veedame me üsna palju aega koos. Siin ta on – minu truu kaaslane.

Mis see on, mille järgi me omale kruuse valime? See konkreetne teekruus on tavaliselt mu esimene valik, sest ta on piisavalt suur, ja piisavalt paks, et teed kaua kuumana hoida, kuid tema kõige parem omadus on tema sang. Suurepärane sang.. ülimugav. Tihti on kruusidel selline pisike ja ebamugav sang, millest täis ja kuuma teekruusi on üsna egamugav hoida.. aga see.. no vaadake ise. See sang räägib iseenda eest.

Mis teesse endasse puutub, siis.. igasugune roheline. Puhtalt. Tavaline, lisanditega, igasugune. Hommikuti töötab tavaliselt kõige lihtsam variant – gunpowder koos vanaema aiast korjatud piparmündiga. Mmm… lihtne ja suurepärane. Kui rohelisele vaheldust vaja on, siis must “tõrvatee” teeb selle triki imeliselt ära – lapsang souchong ja nii suitsune kui võimalik. See tee lõhnab nii vingelt, et seda tõrvast naudingut õhus on kaugele tunda, see on selline.. freaky kind of excellent.

Täiendus: Muidugi kruusi välimus on teine asi. See valge kruus, noh, ta on selline tagasihoidlikum, aga samas ikkagi selline.. pisut minulikul viisil tagasihoidlik. Mitte iseloomutult tagasihoidlik. Kui te tema kaaslast näiksite, saaksite väga hästi aru.. aga kahjuks tema paarilist ma ei viitsi enam pildistama hakata täna. AGA! Kuna ma juba sain hoo sisse, siis ma näitan üht paar aastat tagasi tehtud pilti oma teisest lemmikkruusist, mis näeb juba palju rohkem mina välja.

Mu kuldkollane kullatud  Klimt, otse Pariisist. Ja kuidas teisiti serveerida kulda, kui mitte uhke purpurse sameti taustal, just nagu kuningapere oma kroonijuveele? Kui aus olla, siis nende piltide sarnasus üllatab mind ennastki. Ma olin selle vana pildi  peaaegu juba unustanud.. Minu silmailu. Aga kuldkruus pole igapäevane, ja mitte sellepärast, et iga päev pole pidupäev, vaid sellepärast, et kuldkruus pole nii suur ega nii mugav.. kuigi see on väheoluline, sest sellise kaunitari nimel olen nõus silma kinni pigistama, aga riskida teda iga päev nõudepesumasinasse panna? See kruus on liiga ilus nõudepesumasina jaoks.

kui saavutused vihjavad nõrkusele

Kui inimesed filosoofialoengus elu mõttest rääkides midagi oma eluga jälje jätmisest lalisevad, siis ma ei suuda välja mõelda kas ma puudusin sel päeval, kui jäljejätmisvajadust jagati, või olen ma ainus, kellele näib see soov elus midagi Olulist korda saata lihtsalt tunnustusvajadusena.. et saaksid patsutada oma ego sellega, et teiste arust teed sa midagi, mis on tähtis ja kasulik või misiganes. Iseenesest ei suuda ma praegu sellest ka aru saada, kas seda öeldes olen ma silmakirjalik või mitte. Ei saa öelda, et ma poleks edev, ma ei ütlegi seda, samuti ei saaks ma öelda, et mulle ei meeldiks saada tunnustatud millegi eest, mida ma hästi teen ja millesse ma ka ise usun.  Kuid ei, suudan end ehk kaitsta, sest asi pole mitte niivõrd tunnustuses eneses, kui põhjustes miks seda tahetakse.

Olgu, ehk see, mida ma silmas pean, tuleb paremini välja natuke teises olukorras. Kuidas on lood sellega, kui mõni loodab, et temast räägitaks ja teda tunnustataks pärast tema surma? Selle kuulsuse hõngu ta ise enam ei tunne, sest ta ise ei ole enam elus, mis vahet sel siis on? Ahjah, muidugi – see vahe, et elus olles saab ta toita oma enesehinnangut lootusega, et ta võib olla niivõrd äge tüüp, et teda ja tema tegusid mäletavad ka järgmised põlved. Seega, ma arvan, et mul poleks midagi selle vastu, kui inimesed tunnistaksid, et nad tahvad olla osavad ja tublid ja tunnustatud selleks, et neil oleks lihtsam endasse uskuda. Selge see, enesehinnangut peab hoidma ja see on selleks üks viis, aga mul läheb süda pahaks, kui ma kuulen kedagi rääkimas, et ta tahab täiesti isetutel põhjustel tunnustatud maailmaparandaja olla. Bullshit. Isegi kui ta oleks nõus olema maailmaparandaja anonüümselt, ise sellest väidetavalt kasu saamata. Sel pole mingit vahet, sest tema ise teab, et ta teeb midagi üllast või mis iganes ja seetõttu ta tunneb ennast paremini.

Me kõik oleme egoistid, me kõik tahame end hästi tunda. Vahe on ainult igaühe enda ettekujutuses sellest. Isetust pole olemas. On vaid inimesed, kelle arust on aktsepteeritav teistest teerulliga üle sõita, ja teised, kes tunnevad end selle tõttu halvasti ja seepärast väldivad seda.

Tegelikult jõuab kõik välja selleni, et mind häirib, kui inimesed ei mõtle sellele või ei tunnista seda, mis põhjustega nad tegelikult üht või teist tahavad või teevad.

Ühtlasi.. ma usun, et kui ma tunnen oma vajadusi juuretasandil, siis oskan ma ka neid suunata ja neile rahulduse leida lihtsamatel viisidel, ilma et ma peaksin selles nii väga teistele lootma. Lihtne näide.. kui ma tean, et ma vajan kindlustunnet ja tahan tunda end kuhugi kuuluvana, siis ma leian mingid minust olenevad asjaolud, mis mulle selle tagavad, sest ennast ma saan usaldada, teised inimesed on aga ebakindlam allikas. Ma ju võin küll leida kallima, kes mulle lubab, et temaga olen ma kaitstud ja all that jazz, aga sel juhul on mu kindlustunnet väga lihtne õõnestada. Kuuluvustunde jaoks võin ma muidugi samastada end eestlastega või kasvõi mingi usugrupiga, aga ma pean meeles pidama, miks ma seda teen. Ja et kui mu allikaga midagi juhtub, siis sellest pole viga, sest alati saab leida uue allika..

Näib, et enamasti vaid nõrgad tahavad näida tugevana. Edukana. Olulisena. Just nagu nii mõnigi kõhn inimene on kõhn kuna ta ei suudaks end rohkemate kilodega ilusana tunda, mistõttu talle tundub saleda joone hoidmine nii eluliselt hädavajalik, et tal pole mingi probleem end selle eesmärgi nimel rangel režiimil hoida. Tundub ju loogiline? Kui ta oleks 15 kilo raskem ja tunneks end niimoodi ilusana, siis tal ei oleks ju nii suurt motivatsiooni neid kilosid kaotada.. Samamoodi nagu ebakindlus paistab välja sellest, et inimene näib liiga alati tugev, ja enesekindlal inimesel pole mingit probleemi oma nõrkuste välja näitamisega.

Lõpetuseks, ma usun, et on võimalik olla nii tugev ja nii eneseteadlik, et tunda end kindlalt, kodus, väärikalt ja rahulolevana maailma teises otsas ilma nime, tunnustuse ja  omandita, saades oma kuuluvustunne sellest, et tunnetad end osana loodusest, osana universumist.. Olla mittekeegi ja tunda end väärtuslikuna.

I’m done with building gingerbread houses in cloud cuckoo land with you.

spa nimega pöff

Pöff. Kas ma pean veel midagi lisama? Palju häid filme.. palju. Tänases menüüs oli üks muusikadokumentaal, film Patti Smithi elust, Eluunistus. Ligi kaks tundi mõnusaid vaibe. Film töötas suurepäraselt, ma mõistsin, et mingis mõttes olen viimasel ajal natuke kaugenenud oma kaineltpurjus ujumisest, ma mõistsin, mul läks aega, et lainele saada, aga ma sain, ma sain, ma ujusin, ma driftisin, sain hoo sisse ja nautisin vahepeal filmi kinnisilmi, ma tundsin end nagu oleksin leidnud ukse imedemaale oma silmad kinni filminautimisega, ideed mu peas hakkasid lendama. Ühel hetkel oli mul välkselt selge, mida teha oma seinadega, millist riiulit teha, kuhu paigutada seinakell, ja millise seinakella ma omale tegema peaks ja.. oota, kus ma olen?  …  pimedas ruumis koos grupi inimestega, kes vaatavad filmi. Nagu film oleks ainus asi, mis seal ruumis sel ajal oli.

Suurepärane. Võiks ju arvata, et filmil oli midagi viga, et mu tähelepanu endal kogu aeg ei hoidnud ning osa filmist nägemata jäi, aga ei, oo ei, film töötas imeliselt, inspireeris, motiveeris, ja tegi spa-hoolduse mu naudingutajule. See annab linateosele omaette väärtuse. Nagu tripivahend. Tarbid nii palju  kui vaja, aga ta pole õhtu ainus artist. Ning pärast filmi lõppu sain ma doosi kvaliteetset privaataega iseendaga krahli inimtühjas suitsuhoovis. Õhk oli vaikust täis ja vaibist paks. Ma tahaks kogu aeg sellisel intensiivsel viisil oma keha ja selle hoiakut tajuda. Pole juttu. Ainult taju. Jalutasin läbi vanalinna, sirge seljaga ja hõlmad lahti,  suur soe sall pesana ümber, mu kõnnakust õhkus meelerahust õnnelikkust. Ma tean.. ma tundsin seda.