You are currently browsing the monthly archive for oktoober 2008.
“I love it when a plan comes together,” ütleks ma, kui oleksin John ‘Hannibal’ Smith. Aga ma ei ole, ja seetõttu pole ma ka suurem asi plaanide tegija, ja paratamatult on mu lemmikplaanid ikka need, mis sünnivad selleks, et su tegelikkuses olemasolevad plaanid ära rikkuda. Ei tea, mulle tundub, et plaane tehakse ainult selleks, et need saaksid ebaõnnestuda, et miski muu saaks toimuda. Probleem muidugi on selles, et kui sa mõtled, et sa teed mingid plaanid ainult selleks, et need ebaõnnestuks ja midagi ägedamat juhtuks ja sa natuke nagu tead ka, mis see äge võiks nagu olla, aga sa seda kõvasti välja ei ütle, siis see kuulub ka plaani juurde ja need uued ägedad plaanid ei sisalda seda sinu “mul on küll plaanid, aga kui need läbi kukuvad, siis äkki juhuslikult juhtub see ja see”-asju. Enamasti. See ka ei tööta, et kui sa mõtled, et ägedaimad peod on siis, kui sa juhuslikult sinna satud, kui sul TEGELIKULT on vaja hommikul eksamile minna ja TEGELIKULT pole sa kolm ööd üldse maganud ja sul oleks seda teist ja kolmandat vaja teha, ja kui sa siis istud kodus ja mõtled, et “hmm, ma peaks tegelikult miljon muud asja tegema, aga sellistel hetkedel välja minnes on parimad peod, äkki peaks mõne peo otsima?” siis see üritus on asjade voo liigne pushimine ja sellest ei tule enamasti midagi välja.
Pagan, ma ei tea, mis see postitus nüüd oli.. kas ma tegelen lihtsalt õppimisse pausi tegemise eesmärgil JUHUSLIKULT tekkinud kirjahooga või ma lihtsalt nendin üle asju, mis tunduvad juba ilmselged, aga no kurat… ma AR-MAS-TAN plaanide juhuslikult täiuslikku kujunemise protsessi. No seda, et sa jõuad viiskend korda mõelda, et kurat küll, aga lõpuks jõuad ringiga ikka sinna, kuhu tahtsid, ja siis hindad seda veel rohkem, sest peaaegu jäid juba ilma ja..
Dance with passion. Let passion be your partner, whom which you must feel as one. Inside the music there is nothing but you, you in singular in some schizophrenic way. Feel it like it’s everything, let it out, express it with your essence so that the way you dance makes the bystanders want to tell you to get a room. You get lost, and that’s where it all begins.
Mul on olnud hetki, kui mulle tundub, et temalt saadud õppetund ei olnud kogu sellele kulunud aega väärt. Mitte, et ma sellele mõttele liiga suurt tähtsust oleks omistanud, mis seal ikka. Müstiline on hoopis see, kuidas viimasel ajal kõik nii ootamatul viisil kokku mängib; ma olen aru saanud, et ma lihtsalt ei osanud näha seda, mis ta mulle selgeks tegi.
Ühel hetkel tundus see kõik aga nii loogiline.. Ma avastasin, et mõned teatud iseloomujooned ja käitumised teistes inimestes, mis mind vahel häirisid.. et nende puudumine on palju hullem. Ja nüüd ma olen nii tänulik, kui kellelgi need olemas on, olgu kasvõi natuke liiga palju, ükskõik, üle vindi ja piiride… selle saan ma andeks anda. Aga puudumine ei mängi välja.
See on kihvt, kui suudad jälle natuke enda mõttekastidest vabamaks saada. Rohkem näha. Ja ma poleks arvanudki, et ka ootused enda minevikukogemuste õppetundidest võivad stereotüüpsed olla. Heh.. elu on kuradi huvitavate kokkumängudega seiklus.
Tasa.. olge kuss. Ma olen nii pilves, täis jalust nõrgaks võtvat surisevat rahuldust… Praegu tundub ajuvaba, milleks narko? Selle mõju isegi ei kesta kaua.. seevastu mina olen hommikust saati pilves. Ma justkui ujuks maailmas, hõljuks nagu millimallikas. Kõik hea on nii intensiivne, värske õhu tuuleiil viib jalgadelt kandevõime ja ma hõljun, täiuslikuna tunduv muusikajupp võtab silmalaud võbelema ja pilgu pahupidi, jogurti jumalik kooresus on nagu tuhande nõelaotsaga keelepinnale torgatud nauding. Ka ventilaatori tasane mühin vaikuses mõjub omamoodi armsalt. See surin.. muudab mind ülivastuvõtlikuks ning samal ajal lülitab välja kõik sõna-laadsed häälitsused. Neid ei ole enam olemas. Kõne ei kuulu sellesse maailma… See ei tähenda, et see maailm vaikne on. Sellesse surinasse sobib kõik, mis on oma olemuselt väljendamine, toored emotsiooni väljendavad häälitsused, mis on sõnadeks ümber töötlemata. Samas, muusika sobib ka, ja ehk sobiks kõnegi, kui seda kuulata kui muusikat. Nautida häälikuid, kuid mitte need häälikud algselt põhjustanud emotsiooni liiga suurte kadudega sõnadesse tõlkimist.
Samas võiks siis küsida, et miks saab sellest kirjutada, kui rääkida surinas ei saa.. Siinkohal tahaks lisada lõigu Aldous Huxley Islandist.. “We merely ask them to attempt the impossible. The children are told to translate their experience into words. As a piece of pure, unconceptualized givenness, what is this flower, this dissected frog, this planet at the other end of the horoscope? What does it mean? What does it make you think, feel, imagine, remember? Try to put it down on paper. You won’t succeed, of course; but try all the same. It’ll help you understand the difference between words and events, between knowing about things and being acquainted with them.” Selles emotsioonis ei saa rääkida, aga sellest emotsioonist saab rääkida. Kirjutada isegi pareminigi. Kadu on loomulikult, aga emotsioonist väljapoole suunatuna ei ole sel enam tähtsust.
Surinaliselt pilves on nii ekstaatiline olla. Ma vajun sellesse surinasse ning sulan natuke ümbritsevaga kokku, sellest saab osa mu sisemaailmast. Hääled samamoodi, aga hääldatavad sõnad jäävad arusaamatuks.. ma ei kuule sõnade tähendust, vaid neid häälikuid ja nende kõla; ma tajun seda, mida väljendab hääletoon, mitte häälikutest moodustuvate sõnade kokkulepitud tähenduste sõnumit. Sellegipoolest ütlevad veelgi rohkem mitte enam sõnade ja lausete hääletoon, vaid juba lihtsalt häälitsused. Puhtamalt.
Vabakslastud keha oskab kõige paremini naudingut väljendada. Tal on selleks terve hunnik parimaid vahendeid.
Mõni aeg tagasi läksid mul reaalsus, unenäod ja unistused segamini, oli ainult mingi keerlev sündmustik, mingi paitav, mu armuke elu. Sellele järgnenud hommikul ärkasin vara. Kuidagi hästi sujuvalt, raske oli eristada üht olekut teisest, ja sellest millestki ilmselt unelaadsest ma pigem libisesin vaikselt tõusva päikese valgusesse rohelist teed jooma. Omapäraselt soe tunne oli. Lõpuks ei jäänud muud üle kui panna selga suur kaharalt lehviv lilleline seelik ning lasta sel tantsida mu valge jalgratta tuules, saatjaks merelt vastusillerdav hommikune päike. Mingi uskumatus asjade käigu nauditavuse ootamatusse viisi.
Sõidan varahommikuselt tühjadel teedel, sees õrnalt armas tajutavus. Viimase kaheteistkümne tunni sündmustest kees kokku gurmaani-klassi heaollakompott. Etteplaneerimatu. Mitte selline roog, mida kaks päeva varem juba mõtteis küpsetad ja mille jaoks varakult häid toiduaineid otsima lähed.. just selline, et lähed õhtul kööki kindla teadmisega, et midagi head süüa seal pole ja siis avastad kapi taganurgast unustatult ammu varuks ostetud paki kuskussi ja sügavkülma viimasest sahtlist parima segu külmutatud köögivilju ning teed neist mingi toidu, mis tänu vähestele ootustele (sest sa teadsid, et sul valitseb köögis peaaegu tühjus), valmistamise lihtsusele ja positiivsele üllatusele maitseb just eriliselt hästi. Toimunu oli täpselt selline tühjast köögist suhu kukkunud kuskuss köögiviljadega.
Mis sellest oli päris, mis unes, mis unistusteis? Kas tõesti.. oli kõik päriselt? Mu kaharalt lehviv lilleline seelik tantsib hommikupäikeses mu valge jalgratta tuules ja mu blondide juuste vahelt vilksatab õrnarmast soojust tajuv naeratus.
Väga tahaks öelda, et praegu on uus maailm. Et juunis lõppes vana maailm ja suvi oli vana maailmaga hüvasti jätmine.. ma olin vana maailma lõppu nii kaua oodanud ja igatsenud, nüüd aga tundub see selja taha jäävat. Suvi oli üleminekuaeg, vahemäng, sümboolne matusetalitus. Oma vaikuses oli see rahuaeg. Vaikuses, mis järjepidevalt üksteise järel jättis toimumata kõik mu põhilised suvesse kuuluma pidanud seiklused, mu jalgrattaga Leigole minekud ja saared ja folgid ja kuuks ajaks Euroopasse kolama minekud. Ma tahtsin väga ja üritasin neid skeeme toimima panna, aga nahast välja pugeda ka ei maksa, seiklustel peab juures olema mingi vooluga kaasa minemise kergus, nad peavad juhtuma natuke kogemata. Nii oligi, et üsna suure osa suvest veetsin ma rahulikult nokitsedes, päevade kaupa rõdul lugedes ja vahepeal kirjutades, mu sotsiaalsed üritused ei olnud meeletud peod ega ürituselt üritusele jooksmised, ma vältisin liiga rahvastatud ja lärmakaid üritusi ning nautisin hoopis paari-kolmega piirduvaid sooje öid veini, kohvi ja suitsetamisega. Nii oli paras.. kõige lähedasemad inimesed ja ei kedagi rohkemat. Seetõttu sattusin alati kimbatusse, kui keegi küsis, mis ma suvel tegin. Justkui nagu mitte midagi poleks teinud, kõik oli selline, ma ei tea.. “niisama”. Teistel muidugi oli palju rohkem rääkida, kes käis tööl, kes reisimas, kes tegi seda, teist ja kolmandat. Mida ma siis oleks pidanud ütlema? Ma ei teinud eriti midagi nii põnevakõlalist. Aga see ei tähenda, et ma igavlesin, oo ei, ma võtsin mõnuga vabalt ja armastasin seda. Kahtlustan, et vahepeal käinud ma nädal aega kodustki eriti kaugel, aga igav mul küll ei olnud.
Ühel hetkel aga leidsin õige vastuse sellele “mida sa suvel tegid”-küsimusele. Ma tean, mis ma suvel tegin. Ma jätsin vana maailmaga hüvasti.
Ma tunnen end vabanenu ja vabanevana vana maailma piiranguist, ning eelkõige just mu enda piiravaist mõttekastideist. See on seotud nõrga ja väärtusetu maha jätmisega, mõttetute negatiivsete koormate hülgamisega. Keskkool koos oma nõmeduste kohustuslikkusega on ka miski, mille kerge südamega ja kergendustundega panen harvakasutatavate mälestuste sahtlisse. (Ja kui ma ütlen, et keskkooli nõmedused, siis sellest võiksin ma rääkida pikalt ja põhjalikult, mu argumendid ei ole lihtsalt “mata on nõme”, aga minu arust ei ole see jutt mingit eetriaega väärt, ma ei taha, et oleks.) Mõned asjad, käitumised, inimesed, kohad ja blokid kuuluvad vanasse maailma… hea on nende koorem mingisse müstilisse kaugusse jätta.
Lisaks kõigele annab see kõik mulle nii palju jõudu. Kui mul on mingid asjad, mida ma varem ei oleks teinud, siis nüüd aitab mul veelgi julget isepäisust säilitada just see idee mu peas.. ma mõtlen, et “miks ma ei võiks nii teha? see, et ma vanasti pigem hoidusin, see oli vana maailma mõtteblokk ja seal tema koht ongi”. Toimib. Veel sügavamalt usun, et mingi skeemiga saab kõik, mis tahad. Mingil moel, millalgi, aga võimalik on see igal juhul. Hea tunne on, tugev tunne on, täis entusiasmi kõrvaldada või vähendada neid mõttetuid surnud punkte, millega ma ise oma heaollavabadust piiran.
Õnnelik tahan olla. Ja kui tahan, siis tuleb teha nii, et oleksingi. Aina paremini tuleb välja.
Kui su neli aastat vastu pidanud suurepärased kõrvaklapid (mitte sinu süül) katki lähevad ja su vend sulle kaheks nädalaks laenuks antud heade kõrvaklappidega Pariisi sõidab ja sa ühel kaunil hetkel avastad, et sul pole kõrva toppida mitte midagi nööbilaadset peale iPodi kõrvaklappide, siis võib väga vabalt juhtuda, et sa avastad seda, mida minagi. Nimelt.. need iPodi kõrvaklapid tapsid muusika ja selle vähese kohvimasinast läbilastud heli, mis nad täisvõimsusel produtseerida suutsid tappis ümbritsev müra. Keerasin volüümi põhja, istusin tühjas bussis ja kuulda oli ainult mingit muusika haisu.
Õudne. Kolm lugu hiljem mu kannatus katkes ja ma toppisin pleieri sama targalt kotti tagasi ja läksin poodi uusi kõrvaklappe otsima.
Järgmine kord, kui ma oma pleieri välja julgesin võtta, siis juba uute Denoni kõrvaklappidega, mis on nii head, et ma ei suutnud isegi muusikale kaasa elada, lihtsalt istusin seal tuima näoga, mokk töllakil ja avastasin kõiki neid uusi mõõtmeid sellel muusikal, mida ma kogu aeg kuulan. Ja kõige vingem on see, et nende klappidega ei ole mul helitugevust vaja keerata üle ühe kolmandiku täisvõimsusest (no igal juhul maksimaalselt poole peale). Nüüd ma muiglen siin mõnuga, mõeldes neist muusikanautimise kordadest, mis mul ees seisavad mu uute valgete sõpradega. Hea..
värsked kommentaarid