warmth

Vanas märkmikus sorides leidsin, et rohkem kui aasta tagasi olin kirjutanud: “And with all that lacking, I feel like something is missing. It’s like an empty apartment, you know, when one apartment is empty and no-one is heating it, it makes the other apartments colder, too.”

Ja praegu on mul täpselt vastupidi. Korterid kütavad nii kuumaks, et isegi neis tühjalt seisvates ruumides on nii palav, et tahaks akna lahti teha. Isegi õues ei tundu jahe.

vaikuspaitus

Vabandust vaikuse eest. Ma läksin ülikooli ja seal on liiga põnev selleks, et mingi blogi või muu elu üldse meelde tuleks. Vägev.. ma naudin seda. Jah, alles esimesed kaks nädalat, kooli peal veel just liiga palju tuttavaid pole ning eks kõik on alles alguse asi – aga see on nii, nii ebaoluline! Tunne sees on ülev.. ootust täis. Mõtlen tulevale, ja kõik tundub ainult paremaks minema, mis sest, et juba praegu on super.  Tavalistele pidudele ei viitsi minna ja pühapäevahommikul hakkan asjalikuks juba enne hommikusööki, sest tahan, tahan, TAHAN! See nagu.. annaks mulle kõik. Selline tunne on. Hästi ilus.. mõttelennuainest voolab igalt poolt sisse, tahaks ainult rahmeldada, et sellest võimalikult palju ära kasutada. Ja nii palju huvitavaid aineid.. kui saaks ainult mitmes kohas korraga olla!

Praegu on nii.

eluolunüansid

Noku, Plektrum, von Krahl ja oodatav diskussioon: (kas me elame) õnnelikes linnades? Vaibid on mõnusad. Saabusime täpselt nii vara, et saada viimased parimad kohad, ning samas nii hilja, et üritus hakkas üsna kähku pihta. On ju mingi “õige aeg” selleks, et kuhugi jõuda.. mul on tunne, et me tabasime seda täpselt.

“Lava” oli mõnus – suur pehme diivan ja vanaaegne laualamp kõrval. Üks korraldajaist rääkis tükk aega parajalt eestlaslikult halvas inglise keeles üritusest ja festivalist üleüldse. “Oh, and about the house rules.. well, there aren’t any.” Ma ei suutnud ära otsustada, kas see eestiinglise keel häirib mind või on selles midagi ehk ilusatki.. aga igal juhul sai see hakkama mu tähelepanu haaramisega ja lõpus kuulasin ma sisu asemel vormi. Ükskõik. Lavale saabusid hoopis Erko ja tema semu ja nemad rääkisid Uuest Maailmast. Assotsiatsioonid andsid kogu kremplile ainult vaibi juurde ja tänu neile imesin ma sellest etteastest välja poole krahlitäie chilli rohkem kui muidu.

Mul oli nii hea olla, et ma tahtsin sinnasamasse pingile külili keerata ja magama jääda – just nii kodune ja loomulik oli kõik.

Pärast neid ma ütlesin, et ma võiks kasvõi kohe praegu koju minna, sest ma olen oma elamuse kätte saanud. Minu silmis on see magus kompliment.

Järgnes esineja Soomest, kes seal umbes sarnast projekti viljeleb ning EKA poisid oma mõnusalt eluhuumoriste projektidega. Ja eks ole.. linna ja üldise eluruumi igakülgse kujundamine ja olemus on minu arust tohutult põnev ja sellel on väga oluline roll inimese elule. Selles peitub nii palju.. aga sellest mõni teine kord. Igal juhul, kuulata mõttearendusi, mis üritavad asju paremaks teha.. soe tunne tuleb sisse. Inspiratsioon ja motivatsioon saavad õhku.

Kontrastina sellele üritusele järgnenud kunstnike sõnavõtud, juba  enne mille algust suunati meid lava ette istuma, sest palju rahvast oli ära läinud ja kunstnikud on kapriissed ning neil on publikut vaja. Jätkus õhkõrna pinevusega, sest näha oli, et kunstnikke häiris baari pool seisvate inimeste rääkimine ja vähene publik. Aga siis kui tehnikaga paar konarlikumat kohta tekkis oli näha, kuidas üks neist lausa kaotas oma chilli-oleku enesevalitsemise ja hakkas nägusid tegema. Nad tundusid sellises kontekstis ehk lausa veidike snoobid ja see mõjus kummaliselt. Vahepeal üritas üks neist seda kihvti vanaaegset lampi diivani taha ära peita ja tõstis seda ringi. Ju talle ei sobinud.

Aga! Ma küll ei mäleta, mis tema nimi oli, aga mõned mõtted, millest ta rääkis: Kui ütled, et mingi muusika on igav, siis kuula seda kümme minutit. Ja kui sa ikka veel arvad, et see on igav, siis kuula kakskümmend. Kuula kasvõi tund aega, ja ühel hetkel see ei tundu sulle enam igav. Iga heli on meile müra niikaua, kuni me sellele ei keskendu. Tänapäeval tehakse muusikat nii, et seda oleks hea iPod’ist kuulata – kasutatakse kõrgeid ja madalaid helisid, keskmisi aga vähem, et me kuuleksime ka läbi muusika seda müra, tänavamüra, mis näiteks võib hoida meid auto alla jäämast.

Ma küll ei tea, kuidas tegelikult on sellega, mis puudutab ipode ja muusikat, aga äkki selles peitubki mingi uba?

remarque

Remarque.. Remarque on lihtsalt.. Ta kirjutab nagu see oleks lihtsaim asi maailmas. Kuskil pole tahumatust, ja isegi ilu on nii sujuv, et seda ei pruugi alati märgata. Kõik on lihtsalt justkui õigesti, tasakaalus. Parajalt koledusi, kuid seda ilusal moel ja samas kaldumata liigsesse üle-ehtimisse. Piisavalt kirjeldusi ja piisavalt ütlemata jäetut. Ja isegi kui mingil hetkel on tunne, et ta kuidagi mingist teemast liiga vähe räägib, siis see tunne muutub alusetuks niipea kui vaevalt tekkidagi jõuab. Midagi pole liiga palju ega liiga vähe.

Paraku pole Remarque just väga mõtlema ärgitav, aga see jällegi on omadus, mida ma  raamatult ootan. Sest kui loetu paneb mõtlema, siis ta ju arendab rohkem ja sel juhul on justkui raamatust rohkem kasu. Selles mõttes tundub Remarque isegi liiga lihtne mõnu, peaaegu nagu guilty pleasure. Kuid see on pealiskaudselt laimav. Tema geniaalsus ei pruugi olla selline.. khm “in your face diip”, mis pidevalt mõtted liikuma paneb, aga see ei tähenda, et seda seal poleks.

Väärtus ja andekus peitub rohkem tema stiilis. See teeb kokku sellise maitsva lugemisnaudingu. Justkui nagu see võrdlus supiga (vt 8. kommentaar) – et kui on halb supp, siis on lihtne öelda, mis tal viga on (liiga soolane vms), aga kui supp on hea, siis ei ole sõnadest enam mingit kasu, sest sõnadega seda ei taba, seda peab selleks maitsma. Remarque’iga on umbes sama lugu. Lihtsalt loe ja naudi, ning seda tehes on vahel mõnus üritada mitte ära uppuda ning tõsiselt jälgida, missuguseid lauseid ja kuidas ta jutu sisse pikib. Veeretan neid lauseid suus ja mõnulen.

Ahjaa, ning mis ma ennist väitsin mõtlema panemise kohta? Päris nii see ikka pole. (Nagu näha, sest muidu ma ju ei oleks siin seda kirjutamas.) Aga see võib küll olla, et teda lugedes vajud mingi mulli sisse ega taha teha lugemise vahele pause – kasvõi selleks, et head kohad üles kirjutada, et teine kord jälle lugeda ja edasi mõelda.. vabalt võib olla. Aga seegi näitab nii mõndagi.

öös

Sa oled mu klatš, mu pesu, mu sigaretid ja mu purpurpunakaslillad satiinist voodilinad, mille vahel me kokku sulame ja lahutume, ja seejärel teineteisesse upume. Meile meeldib juua, iseäranis aga teineteist, sest me olemegi me maailm. Sa oled mu klišee, keset veiniklaase ja mööda tuba laiali lennanud seksikat pesu, sa oled mu hing ja ma olen su keha, me upume teineteise ja me oleme õnnelikud, me ei tea mitte millestki mitte midagi ja me elame vaid kirest, himust, naudingutest, armastusest ja ilust, ja armastusest, ja kirest, see on kõikevõitev, purukslööv ja ennastunustav, mitte miski selle vääriline ei ole meie satiinlinade kõrval, mitte miski ei ulata meie uhkusesse ja esteetlikku glamuuri, meie ja meie anakreontilisus, me kirg, kõikevõitev, purustav. Vaata, klišee! Ja kas pole see mitte vahelduseks nii ilus, nii nauditav. Me teineteist hommikuks sööme, kehamahlu lakume kõrvale. Sa oled mu maakaart, mina olen rännumees. Ma olen su kreem, palun määri end minuga. Ma olen su janu, palun rahulda mind.

õigevaibikompott

Täna ma armastan Eesti Ekspressi. Näiteks sellepärast, et ma sain hommikusöögi kõrvale lugeda kaks lehekülge Viidingust ja loengust koju jõudes veel lehekülje Viidingust-Rujast. Hilisõhtuse teekruusi kõrvale pakuti mulle lausa telesaadet, kus ajasid koos juttu Mihkel Raud, Nõgisto, Rannap ja Haagma. Mu hommikune heldimus, kus Tõnis Kahu kirjutas, et soovis noorena olla Viiding sai justkui suhkrutüki kohvi sisse, kui Raud lõpus eelmainitud tõdemust kordas ning lisas, et tema soovis noorena olla Nõgisto.

Arvestades seda, et ma avastasin enda jaoks vanad superstaarisaate osad alles hiljuti ning mu värskelt kõrgenenud huvi ka selle žürii vastu (eelkõige just Rannap ja Mihkel) ja lisades sellele mu Ruja-kiindumuse, mis samuti just viimasel ajal on veelgi süvenenud (oma osa selles on mänginud ka Ruja rockooper) (eriti Nõgisto osas, kellele ma varem kahetsusväärselt vähe tähelepanu pöörasin) ja need tunnid, mis ma viimastel nädalatel hiljuti vanemate raamatukapisügavustest leitud Viidinguga olen veetnud, ja kuna ma joon kohvi maksimaalselt ühe tüki suhkruga, siis seekord ütlen, et sortsuke piima kohvi sisse oli mu täna pärastlõunane avastus, et ma saan koolis minna Tõnis Kahu loengut kuulama (sissejuhatus popkultuuri).  Nii ilusti sulasid asjad kokku. Ekspress suutis igal juhul täna pakkuda paraja naudinguelamuse mu viimase aja vaibe tabades ning seda mõnusalt õigetel hetkedel.

muusikamõnu

Viimasel ajal kostub mu kõlaritest ja kõrvaklappidest ainult Ruja, Vennaskond, Tõnis Mägi, Uno Loop, Urmas Alender, Rock Hotel, Raimond Valgre, Kosmikud, Jaak Joala, Ivo Linna, Laine, Justament, Singer Vinger, J.M.K.E., Sulev Luik, Heidi Tamme, Heli  Lääts, Lindpriid, Kristallid, Marju Kuut, Rein Rannapi looming, Untsakad, Silvi Vrait, Vitamiin,  Virmalised.. ja nii edasi.

Lisaks muidugi igasuguseid üksikuid lugusid 60ndatest, 80ndatest ja.. unustamata pärleid nagu Seenekorjamise laul, Sa võiksid olla päris kena tüdruk, Vana klaver ja isamaaliste lugude kogu kompott ja.. ahh, lootusetu! See on nagu pärlimeri. Need lood on nii head, et ma paratamatult poolenisti jalutamise asemel keksin ja laulan kaasa, can’t help it.

Sa oled mul teine, sa oled mul teine, sa oled mul teine, teine, teine… Järgmine peatus: Hiiu. Kodanikud, sisenege vagunisse ja väljuge vagunist ainult uste kaudu!… Sa võisid olla päris kena tüdruk, kuid vaata ennast peeglist nüüd!..unustuste usku aga kui ta mäletaaab.. kui kõndima õpid parkettide pääl.. täna jälle on siin tuleohtlik, täna jälle aa seitsekendkuuuus ..