pisiidee

Ma hakkasin kodust lahkuma ja võtsin jalgratta käekõrvale, panin oma koti korvi, muusikamängija koos kõrvaklappidega taskusse ja jalutasin tagaaiast värava poole. Tänavale jõudes seisatasin, et muusika paika sättida, kuid mida taskus pole on kõrvaklapid. Kukkusid ehk kuskil aias maha? Peab otsima minema. Aga ratast ei saa ju ka üksinda tänavale jätta.. Mu ratta väärtus rahaühikutes võib küll tühine olla, kuid mu omanäoline vanakoolikas kaunitar on mulle liiga armas, et temaga mõttetult riskida. Temaga seostub nii palju ulmeliselt imelisi mälestusi, lugusid, armastust ja seiklusi. Ja nii ma seisan sellel kõrvalisel inimhingedest tühjal tänaval koduaia ees. Tunnen natuke rumalanagi, sest – mis ikka juhtuda saab? Ma ei pea isegi silmast teda laskma. Olgu peale, ma astun aeda sisse ja lippan tuldud teed tagasi. Märkan musta pundart maas endast seitsme meetri kaugusel koera nina ees, korjan selle üles ja teen kiired sammud tagasi tänaval seisva rattani. Hakkan juba kergendatult hingama, kuid märkan ehmatusega, et selle kiirustamise tulemusel oli  taskust lendu tõusnud ka minu pleier ning see lebas julmal killustikul.

Vahemärkusena pean ütlema, et ma hoian oma selliseid asju üsna pedantlikult. See on koht, kus saab näha ratsionalisti minus. Ma pole selline tüdruk, kes loobiks vihasena oma telefoni või paneks kotis pisielektroonika ja võtmed ühte sahtlisse. Mulle ei meeldi, kui asjad on mõttetult defektiga. Ning mu pleieril ei olnud isegi märki mingist kulumisest.

Ja seal see lebas. Killustikul.

Ma lähenesin ja korjasin ta üles. Kaks häirivalt selgelteristuvat kriimu-täket keset ekraani.

Ja teate, mida ma nägin? Ma ei näinud defekti. Ma nägin armastust. Ma nägin armastust, sest mu pleier oli kukkunud, sest ma üritasin hoida oma ratast. Mingis mõttes oli sümboliseerisid need ohu tõttu kiiremad sammud armastusakti, ning selle tagajärjel tekkinud vigastused ei ole lihtsalt defektid. Neil on mingi lugu, mingi tähendus. Ja nüüd oma kahe kriimuga muusikat mängivat kaaslast vaadates on sees pisikes soe tunne.

Need võivad küll olla materiaalsed asjad ja kogu lugu võib peituda vaid vaevuhoomatavates nüanssides, mida paljud ehk ei märkakski, kuid minus silmis ei tee väiksemõõdulisus iial tunnet, ideed või ilu vähem väärtuslikuks.

kirjuta

“Since James Joyce,” he said, “we have known that the greatest adventure of our lives is the absence of adventure.”

/…/

“Are you writing it for your children? As a family chronicle?”

He chucked bitterly: “For my children? They’re not interested in that. I’m writing a book. I think it could help a lot of people.”

That conversation with the taxi driver suddenly made clear to me the essence of the writer’s occupation. We write books because our children aren’t interested in us. We address ourselves to an anonymous world because our wives plug their ears when we speak to them.

You might say that the taxi driver is not a writer but a graphomaniac. So  we need to be precise about our concepts. A woman who writes her lover four letters a day is not a graphomaniac. She is a lover. But my friend who makes photocopies of his love letters to publish them someday is a graphomaniac. Graphomania is not a desire to write letters, personal diaries, or family chronicles (to write for oneself or one’s close relations) but a desire to write books (to have a public of unknown readers). In that sense, the taxi driver and Goethe share the same passion. What distinguishes Goethe from the taxi driver is not a difference in passions but one passion’s different results.

Graphomania (a mania for writing books) inevitably takes on epidemic proportions when a society develops to the point of creating three basic conditions: (1) an elevated level of general well-being, which allows people to devote themselves to useless activities; (2) a high degree of social atomization and, as a consequence, a general isolation of individuals; (3) the absence of dramatic social changes in the nation’s internal life. (From this point of view, it seems to me symptomatic that in France, where practically nothing happens, the percentage of writers is twenty-one times higher than in Israel. Bibi is, moreover, right to say that looked from the outside, she hasn’t experienced anything. The mainspring that drives her to write is just that absence of vital content, that void.)

“The book of laughter and forgetting” Milan Kundera

Oh, ja mida ütleks ta blogide kohta? Nii on võimalik isegi tunda nagu saaksid kõik korraga. Ühest küljest just nagu su isiklik jobukast, kuhu kõikvõimalikke mõtteid kirjutada ja sõpradele lugemiseks anda, teisest küljest on aga need müstilised numbrid külastajaloenduris, mis annavad tõestust mingitest tundmatutest silmapaaridest, kes su ruumis ringi vahivad. Sa saad ikka öelda, et “ma kirjutan endale” ja samal ajal nautida tunnet, et keegi on sinuga. Kuigi selge on see, et nad ei kirjuta endale, sest muidu nad kirjutaks sahtlisse või teeks oma blogi privaatseks. Üldiselt on blogimine äärmiselt põnev nähtus. Pluss veel see interaktiivne ja elav külg, igaüks saab sellest osa võtta, muuta, edasi arendada. Aga blogide omamoodi olemust peab arvestama ka, vastasel juhul võib pikki näppe saada.

Kusjuures, minagi olen mõned oma kirjad sisse skänninud. Miks? Ükskord pärast kirja saatmist tundsin ma kaotusvalu. Ma panin sinna kirja nii palju endast ja saatsin minema, inimesele, kelles ma siis veel eriti kindel ei olnud. Peaaegu nagu oleksin tüki oma päevikust ära kinkinud. Sellised olukorrad teeb kirjutistest koopia omamine palju lihtsamaks, sest sa vähemalt saad üle lugeda, mis mõttelendusid sa teisele avaldasid. Kuigi jah, koopia olen ma teinud vaid paarist kirjast. That said, ma otsisin neid oma arvutisügavustest tükk tükk aega ja.. mida pole, seda pole. Ma üldiselt hoian oma arvuti väga korras ja organiseeritud, pealegi on mul kõigest mitmes kohas varukoopiad, aga.. müstika. Kuhu kadusid kirjad? Äkki.. aga tegelikult mulle natuke isegi meeldib, et ma neid praegu üles ei leidnud.

igatsuse magushapu kaste

Miks meenutab juulikuuöine tühi maantee mulle sind, me kooseksisteerivad ekstaase kui käed taeva poole sirutatult vändates kilomeetreid selja taha lennutasime. Kuidas sidusid sa mu mälestustes nii ilusaid asju endaga.. nüüd ootan suvisel vabaõhukontserdil artisti geniaalsust jälgides lavaltoimuva nautimise asemel võimalust tajuda hoopis seda, kuidas sina seda naudid. Nii palju ilu. Ja natuke seda, mis minu silmis eristab sind teistest.. jooned, mida inimestes otsin, kuid leian harva.

Miks sa läksid? Miks oled sa ära? Kas ma tahan, et sa poleks läinud? Kas ma tahan, et sa tuleksid tagasi? Ei taha ju. Ei taha või? Meie lugu ei saanud ju veel läbi. Me sinine raamat on täis tühje  lehti. Lehti, mille sirvimine  tekitas kunagi sisse sooja ettekujutuse kõikidest me seiklustest, mis sinna kord jäädvustatud saavad. Seal on kirjas vaid sissejuhatus, kümmekond lehekülge päris algusest. Ma tundsin palju rohkemat tulemas kui selline veider lõpp. Sellest hoolimata on pisike kahtlus, et ehk see lugu ei olnud kunagi mõeldudki lõpuni kirjutamiseks. Et võlu  peitub just selles, et ei tekkinud küllastumust, külma ammendumist, ja magusad ettekujutused jäid alles.

Ma tahaks sulle kirjutada ja tänada selle eest, et sa suudad mind panna tajuma, tundma ja mõtlema kuni lõppfaasini välja. Sa paned mu kirjutama. Ja see tähendab mulle palju. Ma tahaksin sulle seda öelda, kuid ma natuke kardan, et sa ei mõista. Et selliseid asju lugedes jääks sulle vale mulje. Jah, ma võin veeta tunde sulle oma peas monolooge pidades või igatseda sinu olekut enda läheduses või hoopis nädal aega sinust üldse mitte mõelda või olla täiesti teadlik su hunnikust puudustest.  Jah, aeg-ajalt ma igatsen sind, aga see ei tähenda tingimata, et ma sind tagasi ootan. Ning see omakorda ei tähenda tingimata, et ma ei tahaks. Potentsiaal on vist alles. Kuigi ma mäletan väga selgelt, millise üledoosi ma sinust viimati sain.. ära sõites ma tundsin end nagu idioot, kes mitu korda samasse ämbrisse astub ja vanu asju surkima läheb. Aga see polegi nii oluline.

Tähtis on, et sa andsid mingi skaala, mingi materjali, mälestusi ja kogemusi, millest õppida. Selle eest olen ma tänulik, kuid ma kardan, et kui ma seda sulle räägin, siis see paratamatult tekitab sinus mingeid arvamusi  minu ootuste kohta või pisut ebamugavaid olukordi. Ma ei ole kunagi tahtnud, et sa teeks midagi kuna sa nagu peaks, sest sa arvad, et ma ootan seda – nagu need kõned enne uinumist, mille ajendiks ei ole enam lihtne tahtmine, vaid harjumus, millega kaasneb väikestviisi kohustuse tunne. Head-ööd kõnesid ei tohiks iial teha ilma siira tahtmiseta, millele on raske vastu panna.

Kas sa mõistaksid? Sina… sa ju peaksid selliste asjade tähendust õigesti nägema. Ja nüüd on minu ees järjekordne hirmutav dilemma: kui sa tõesti saad aru, mida ma mõtlen… siis kuidas sain ma sinusuguse käest lasta? Ning teisest küljest – kui see mõistmatuks jääb, siis kuidas ma sinus nii paljut nägin?

Eile õhtul ujusin ma kuidagi eriti mõnusalt oma peas. Selgituseks – vahel on mul tunne, et kõik on mu peas, et kõik on minu kujutluse vili, mitte midagi pole olemas ja need inimesed mu ümber on samuti mu peas ning mu sõbrad on mu enda väljamõeldud kujutised, kes rääkides annavad edasi mu enda mõtteid, mu peas, mingisuguses kujutluses.

Täna öösel oli aga ajaperioode, kui see tunne saavutas mingi järgmise tasandi, umbes midagi väiksematsorti objekti-subjekti vahe kadumise tunde. Oli vaid üks jõud ja ma samastusin sellega,  puhas ekstaas ilust ja mängust kõiges ja kõikvõimas tunne, et see on olemas ja tajutav. Ma olin sume suveöö ja ma olin neiu valgel rattal selles kruiisimas, ma olin päikesetõus mere kohal ja ma olin see taju, mis võttis koitu vastu, ma olin vaade taeva poole kui ma kõrgete puude alt läbi sõitsin, ma olin see, kuidas okastekogumiku väljanägemisega värvilaigud lähenesid ja mööda vuhisesid, ehkki kadudes nägemisulatusest jäädes ikka olemasolevaks, ma olin muusika ja rütmid ja valgusmängud. Mu organism oli kõiksuse kehaosa. Ma olin vaibid, tänavakivid ja jalgrattakodarad. Kõik liikus, mu ratas tantsis asfaldiga sumedas öös, mu keha ja käed olid muusika. Ja kõik see kokku üks suur kokkumäng, ja kuna ei olnud mind ja välismaailma, vaid ainult üks kujutlus, siis see kujutlus tundis end kõikide niidiotste tõmbajana, kogu maailm oli minu sees ja seega omas piiritut võimu kõige ja mittemillegi üle. Ma tundsin, et olen pagana osav, sest suudan välja mõelda või ette kujutada nii imelise ja huvitava maailma, või vähemalt seda tunnetada, ning pelgalt seegi protsess pole midagi vähemat kui ime. Kõik oli minu võimuses, sest kõik tajutav – mina või miski oli teinud selle valiku, mida ma märkan osana kõiksusest, ja seega see pidi seal olema, hoolimata sellest, et alati ei teadnud ma miks, selge oli vaid, et millegi pärast ikka, ning seetõttu tundus kõik kui minu valik.

Kõik, nii maaliliselt kaunis vaatepilt ja tänavalaternate kustumine sümbioosis muusikarütmidega. Kõik, üks, mittemidagi, kõikvõimas.

Oo, milline jumalik katarsislik olemine valdas mind pärast filosoofia sisseastumisvestlust. Ma astusin ülikooli ustest välja ja mõmisesin omaette, see on selline erakordselt tundlik tajumine. Sellises olekus ma tunnetan iga tuuleiili, iga õrnaeglane puudutus mööda nahka on kui pilved mu ümber. Ma jalutasin mööda tänavat, ühe käe sõrmed pealael nautlevalt juustes ja silmad kinni. Suletud silmadega, sest nii tajub sisemisi laineid võimsamalt. Maitsev, oo, kui maitsev.

it’s hard to argue when you won’t stop making sense

Oo seda väljastpoolt tulevate kohustuste vaba suvepuhkust. Milline nauding eksole, mulle, kes ometi on nii andekas kõikide nende kohustuste eest põgenema asendustegevustesse – kusjuures asendustegevus võib olla tegelikult isegi raskem või tüütum, aga vähemalt mitte kohustuslik, ja seega nauditavam. See põgenemine ei ole absoluutselt ainult idiootne, minu arust on see täiuslik käivitav jõud, sest üht tegevust edasi lükates saan ma sada seitseteist muud asja tehtud.

Praegu on paraku mu ainsaks kohustuseks on see sisemine sund, mis tahab, et ma Elaksin, Elaksin, Elaksin, teeksin, mis pähe tuleb ja naudiks seda, loeks, sest just praegu on mul võimalus päevad läbi teed juua ja lugeda neid kümmet pooleliolevat või alustamisttahtvat raamatut, joonistaksin või nokitseksin sisekujunduse kallal või disainiks endale omanäolisi raamaturiiuleid, et mu raamatud enam igalpool toanurkades, lauaserval ja trepiastmetel hunnikutes ei seisaks. See sisemine sund, mis “käsib” mul teha neid asju, mida ma tahan, ainsaks kriteeriumiks kõige nautimine, ja mis oleks rahul kui ma, pagan, kasvõi ööd läbi sõpradega lihtsalt tühja laseks.

Kõlab roosiliselt, aga viimastel päevadel olen ma aeg-ajalt tabanud end püherdamas väikestviisi depressiivses enesehaletsuses, enesetunne lähenemas mingile illusioonile, mida mõni ebakindlam inimene võib nimetada väärtusetuse- või nõrkusetundeks. Juhtub mingeid hetki, kui pilk jääb justkui kinni põrandapinnale, tekitades kujutelma, et vahel karusselli keerlemine võtab hoopis keerdtrepi kuju ja, vaadates allapoole, märkad vaid seda kuidas trepp kaugustes vajub sügavikku.

Ma tean, millises õhkkonnas mu päevad peavad mööduma selleks, et ma pärast rahul oleks, et mul poleks sellist täiesti mahavisatud aja tunnet. Ning ei, see ei kattu sellise ringitormaja puhkuse stereotüübiga, et vaja ürituselt üritusele joosta või mis iganes, kuna “see on täisväärtuslik puhkus” kuigi inimene ise seda Tegelikult ei pruugi üldse nautidagi, aga ta ei saa niisama päevi maha magada ka, sest tegevusetus on ju aja raiskamine, hah. Aga võib-olla jäin minagi vahepeal kinni oma õhkkonna-ettekujutuse kasti ning see omakorda tekitas minus ehtsa trotsi, mis pani mind põgenema ei kuhugi mujale kui iseendale auku kaevama, vanu haavu katki kiskuma ning nendes toikaga surkima. See on ju parajalt sobiv asendustegevus nautimisele. Või ei, samas on selles maaslamaja löömises ka annus masohhistlikku naudingut.  Ja võib-olla on selles trikitamises süüdi hoopis ei midagi põnevamat kui lihtne hormonaalse tsükli mõjud ajule. Võib-olla pole mu elus piisavalt palju emotsionaalset rollercoasterit olnud ja ma sellepärast toodan mägesid. Whatever the reason, one thing is for sure – see eneseahistamine on idiootne kast ja sellega peab tegelema. Ning nüüd, kui ma olen vahepeal veidi põhjas käinud ja sellega jagelenud ning sellest natuke välja ujunud, on mul tagasi see mõnus progressitunnetamise rahuldus, mida ma naudin.

Allakäigud on paganama huvitavad, sest neid läbi elades ja nendest väljapääsu otsides avardub mõttemaailma haare, mis omakorda tekitab mõnus püherdamise tunde.

I’m grateful for shit to put up with because it’s such a teacher.