You are currently browsing the monthly archive for juuni 2008.
Olen kuri ja pagan võtaks, ma pean lihtsalt hoiatama, et Pirita loomakliinik on väga vale koht, kuhu oma karvaseid sõpru viia. Me oleme oma koeraga alati seal käinud ja nüüd on tulemus käes, sest minu lemmikul diagnoositi seal kaks nädalat tagasi ülemiste hingamisteede põletik (öeldi veel, et asjad on päris hullusti, peaaegu kopsupõletik juba) ja pandi kolmeks päevaks antibiootikumisüstide peale. Alguses tundus nagu mõjuvat, hakkas sööma jälle ja oli päris kõbus, aga vahepeal läks jälle halvemaks tal ja üldse kuidagi imelik oli. Eks ta oli meil siis erilise tähelepanu all igatpidi, aga kui ta laupäeval ühel hetkel väga näruselt värisema ja lõõtsutama hakkas, siis olime me muidugi parajas paanikas ja kutsusime naabruskonnas elava loomaarsti meile koduvisiidile. Ta jõudis järeldusele, et kõigepealt on vaja teha röntgen ja vereproov ja loom läbi uurida, enne ei tea midagi. Pirital ei tundnud keegi huvi isegi koera väga põhjaliku läbikatsumise vastu. Hakkasime uut arsti otsima. Õnnetuseks oli aga nädalavahetus ja pärast seda pühad, nii et kõik loomakliinikud mingeid uuringuid ei teinud ning me pidime ootama kuni tänaseni, see tähendab üle poole nädala.
Igatahes. Täna viidi ta Lasnamäe loomakliinikusse ja näe, mis välja tuli – koeral hoopis väga hull emakapõletik! Läks kohe operatsioonile ja eemaldati tema täiesti läbinisti mädane emakas, mis oli mitu korda suurem, kui see oleks pidanud olema. Lisaks sellele jõuti narkoosi ajal veel tema hambakivi ka ära puhastada ja tuli välja, et igemetes oli ka põletikukolle. Samas Pirital kogu aeg räägiti, et midagi hullu pole.. oeh. Eks ta on meil juba vana koer ka, peaaegu 12 juba, aga muidu on ta väga kobe koer olnud siiani, mingeid probleeme temaga pole olnud. Temaga on pidevalt tegeletud, lisaks päevad läbi aias ringijooksmisele on ka tihti metsas jalutamas käidud. Kollidel üldiselt on see probleem, et vananedes hakkavad liigesed läbi minema, aga tema on meil alati ringi kepsutanud nagu noor ja kaunis tattnina. Seega seda enam on praegu teda hirmus vaadata, lamab seal vaikselt, toibub narkoosist (ta pole kunagi narkoosi all olnud), on uimane ja hädine.. väriseb teki all.
Minu tibu 
Õpilased on surnud, elagu vilistlased!
Tuleb välja, et just paar õigekirjaviga oli see, mis lahutas mind ja kirjandi sadat punkti. Nii et 93 punkti tuli. Aga samas olen ma õnnelik, sest mind häiriks palju rohkem, kui ma oleksin kaotanud punkte sisu või stiili pealt. Ning arvestades, et ma kirjutasin enimkirjutatud teemal, kasutasin riskantset ülesehitust, kirjutasin viimased kaks lõiku viimase 25 minuti jooksul otse lennult ega jõudnud oma kirjandit isegi üle lugeda ning lahkusin klassist eelviimasena viimasel minutil, siis … =D.
Üldiselt sel kooliaastal suutsin ma päriselt ära lõpetada ja esitada vaid.. umbes kolm kirjandit, sest mind kohutavalt ahistas see stampvorm, kuidas Tuleb kirjutada, mida meile peale suruti. Ma mäletan üht proovikirjandit, kui ma olin kaheksa tundi ühe kirjandi taga istunud ja lõpuks ma üritasin aru saada, kuidas kurat üldse on võimalik kirjutada kirjandit, kui kõik on korraga võimalik ja võimatu, kui kõik on täpselt see, mis sa pähe võtad, kui sa pole kindel, kas maailm su ümber üldse olemas on või on see ainult illusioon su peas ja sa ei saa mitte midagi väita tundmata vajadust ära seletada ka sulle kohe pähe kargavad sada agat. Mul oli nende kohustuslike kirjandikirjutamistega alati see refleks, et ma tundsin end nii kasti surutuna, et mul oli vaja saada nii kastist välja kui võimalik – see tähendas seda, et ma lõpuks arutlesin selle üle, kas tool on tool ja kas maailm on olemas, ja see ettesöödetud nii-öelda objektiivne reaalsus tundus sama reaalne kui ulme. Sellised mõtted peas on üsna võimatu kirjutada kirjandit, mis sobib sinna vormi nii, et samal ajal saab kõik öeldud.
Mingil hetkel ma aga mõistsin, et see formaat on nagu trellidest seintega kast, ning et kõige targem oleks üritada sellega rahu sõlmida, õppida ülesande täitmise ajaks puuri varbadega sobituma ja muuta oma mõtted piisavalt paindlikuks, et nad sinna kuidagi sisse mahuks.
Lõpukirjandiga jäi aga igatahes hea tunne sisse, sest ma küll püsisin kirjandiformaadi piirides, aga mu inner rebel sai, mis ta tahtis – ma ei kasutanud stampülesehitust ega mingit üldiselt-üksikule sissejuhatust, näidetena ei kasutanud ma ühtegi kooliprogrammis olevat kirjanduslikku allikat ega kirjandiõpetuses soovitatud varianti, ma ei pidanud midagi kasti surumiseks pastakast välja imema ja avaldasin just oma arvamust.
Igatahes, ma olen oma 93 punktiga rahul, sest sisu, stiili ja vormi eest sain ma ikka maksimumi. Ning kirjandi tulemus on minusugusele paratamatult pisut olulisem ja südamelähedasem kui teised eksamid. Kuigi naljakas mõelda iseenesest, et ma sain inglise keeles rohkem punkte kui eesti keeles.. aga olgu, need pole väga võrreldavad eksamid tegelikult.
Pagan, just praegu keset ööd kodu poole uisutades kohtasin ma meest, kes tegi öist jalutuskäiku, rääkides oma õlal istuva siiliga. Pean tunnistama, siil oli päris armas. Hetk enne päikesetõusu, vastu teisipäeva hommikut – see on imeline aeg, et siil õlal jalutama minna.
The strange familiarity. The old jokes. The heartbeats. The something in the air when he’s close. At that moment, I believe in it. It makes me feel good and I enjoy. I see the potential. Yet, there is something awkward about the good-byes. And there is everything awkward about how we don’t feel free to contact each other at random times. So we mostly don’t.
And we don’t, and at the times we don’t, I can barely recall what it was I had believed in. I see everything in a different light. I think of how good I felt and the way he made me laugh, and all I see is a rerun of something of questionable value. I no longer see any reason why I should be bothered to make any effort whatsoever.
It’s somewhat fascinating, the different shades. But it makes me wonder.. which feeling should I trust? Which is more real than the other, which is more of an illusion? Perhaps all of this is true… And the dilemma is only an indicator of being in the middle of turning the page. Letting go. Getting over.
But I still haven’t taken a side. And I don’t have an urge to do that, I’m going where the streams are taking me. Going with the flow is more interesting than putting yourself in boxes.
Ma pole kunagi olnud see neiu, kes vahiks sentimentaalseid filme ja kurbade kohtade ajal nutaks. Mul pole vist iialgi mõne filmi ajal isegi pisar silma tulnud, ja selle all mõtlen ma päris pisaraid, mitte lihtsalt sellist silma märjaks minemist, nagu siis juhtub, kui õues on väga tuuline. Täna aga leidsin ma ühel hetkel end seismas keset kino ja keset rahvatunglemist – iga avatud kassa järel oli pikk ja paks järjekord, teate selline, et ei ole enam isegi aru saada, millise kassa järjekorras sa täpselt seisad. Kell oli mõned minutid enne kolme ja mu film pidi algama kell kolm, tabloo näitas, et viimased järelejäänud kohad lähevad nagu soe sai ja rahvast oli murdu. Saan sellele seansile või ei saa? Seisin seal ja mõtlesin, et kui ma sinna kohe ja praegu piletit ei saa, siis on selle filmi jaoks mõni teine aeg ja koht. Nautisin elu pisikesi keerdkäike, faktoreid, mis ei olene minust, aga mis suunavad mu tegevusplaani.
Jah, järjekord lõpuks jõudis minuni ja hoolimata peaaegu väljamüüdud saalist sain ma täpselt sellise istekoha, mille oleksin valinud ka siis, kui saal oleks tühi olnud. (Miks inimesed tahavad istuda taga ja keskel?) Imeline. Ma ei tea, milles peitub Sex & the City fenomenaalsus, kuid mulle see igatahes mõjus. Ma istusin saalis, naersin ja nutsin korraga ja vaheldumisi, kogu filmi vältel, ei saanud üle. I got Carried away. Ja siis seal pisarsilmi emotsioonipöörises istudes ma mõtlesin, et.. Maybe there is a turning point for every girl. I, the girl who never cries while watching movies, was watching a movie and crying.
Yes. I do feel like there really is a turning point. Even more likely though, that there are quite a few of them.
Niipea, kui filmi lõputiitrid jooksma hakkasid, hakkas jooksma ka õrnas valges kaharas seelikus mina, ja järgmisel hetkel istusin ma ühes tühjas välikohvikus päikese käes, toetasin oma paljad sääred järgmisele toolile ja süütasin sigareti. Välikohvik oli ilmselt tühi, sest õues oli meeletu tuul, asjad lendasid. Inimesed ei jalutanud, vaid tõmbasid käed keha ligi ja kõndisid kiirelt sellises piinatud poosis, mis ütles, et nad tahavad võimalikult kiiresti siseruumidesse pääseda. Mis puutub minusse, siis tugevat tuult ma ei salli. Lisaks kõigele muule raskendab oluliselt ka jalgrattaga sõitmist – minu viisi saada ühest kohast teise. Samuti rikub igasugune õhuliikumine minu suitsuelamust, ruumis suitsetamine on oluliselt nauditavam kui õues, isegi tuulevaikse ilmaga. Aga seal ma istusin, keset tuuletormi, pikad juuksed lendamas igas ilmakaares, nii et isegi näha polnud võimalik. Olukord, mis on nii häiriv, kuid ometi oli see kõik absoluutselt õige, mitte miski poleks saanud mu naudingumomenti kõigutada. Pea tühi häirivatest mõtetest ja täis uusi ideid. Jumalik kohting iseendaga.
Just siis, seal istudes, näpud sügelemas ja sõnad peas keerlemas, sain ma aru, et mul tõesti on vaja seda läpakat. Sest need jutud ja mõtted, mis vajavad väljundiks paberi ja pastaka asemel klaviatuuri, peavad saama oma võimaluse. Võimaluse jäädvustuda kujul, mis neile kõige omasem, et säiliks nende algupärane aura.
They say a change goes a long way, and right now I feel like I’ve closed the basement door and opened one to the balcony. Speaking of which, I just spent some quality time with my balcony, my high heels, my cigarettes, the summer-nightish air, and myself.
It’s weird how we can have doubts in ourselves so that the doubts are so deep inside they’re even hidden from ourselves. Doubts that stop us achieving what we think we really want. Seeing them is enlightening and dealing with them is interesting. Conquering even them, even slightly… now that is nourishing.
värsked kommentaarid