kohvist

Minu ja kohvi suhetes on läbi viimaste aastate näha teatavat progressi. Kui ma alustasin, siis oli lusikatäie suhkruga/metsapähkli siirupiga cafe latte see kõige mõnusam viis kohvi nautida. Siis hakkasin mõnes kohas ka tavalist koorega kohvi jooma, kui muud saada polnud. Järgmine samm oli topeltespressoga cafe latte. Lõpuks tundus seegi tõelise lurrina, läksin üle koorega kohvi või cappuccino peale. Hommikuti, kusjuures, ei joonud ma kunagi kohvi, sest piimavahu tegemine unise peaga ei ole kõige sujuvam ja masinakohv ei läinud väga peale… Ning muidugi – mis trumpaks üle rohelist teed?

Kuni meile paar kuud tagasi, pärast pikki diskussioone kõikvõimalike käpaga kohvimasinate ostmise teemadel, osteti ühel hetkel lihtsalt uus masinakohvimasin. Ja teate, on tõesti ilus vaadata, kuidas vesi keema läheb. Kogu protsess on nii läbipaistev, see on lausa nauding. Eelmisest masinast paremat kohvi tegi ka ja nii sagenesid need korrad, kui ma hommikul rohelise tee asemel kohvi jõin.

Kuni asi jõudis sinna punkti, et ma tajusin eelmisel nädalal päeval enesetundest ära, kas ma olin hommikul kohvi joonud või ei. Samuti ei ole musta kohvi joomine absoluutselt mitte mingi probleem (varasemase lusikatäie suhkru ja koorega kohvi asemel). Naljakas lausa. Nüüd ma jõudsin otsusele nädal aega kohvipausi pidada, sest ma ei taha, et hommikukohv muutuks sõltuvuslikuks rutiiniks, ilma milleta ma enam silmi lahti ei saa. Mulle meeldiks, kui ta jääks lihtsalt naudinguks..

Romaani tegelaste käegalöömismeeleolu on tegelikult tingitud sellest, et neil pole – peamiselt mõtlemisvõime tõttu – lihtsalt võimalik tõsiselt võtta jampsi, mis nende ümber toimub. Nii nad ongi teadlikult luuserid, ja kuigi nad ehk suudaksid käituda normaalsete ühiskonnaliikmetena, ei saa nad seda teha, olles valgusega löödud… Teel olemine on neile ainus võimalus olla sõltumatu kivinenud ühiskonnast, kus moraali üritati võltsmoralistlikult lausa viktoriaanlikuks muuta.

/../ See on justkui teadvustamatu, pooltransis kiire pihtimus trükimasinale.

Selline tekst seisis raamatu kaanel, mis täna mulle kätte sattus. Mind haaras see, tekitas huvi. Hakkasin lugema ja uppusin teksti. Mmmmhmm… jaa, ning sealt pean ühe lause ka kohe siia kirjutama:

Tollal aga tantsisid nad piki tänavaid kui vurrkannid ja mina tonksisin järele, nagu ma olen kogu elu tonksinud järele inimestele, kes mulle pinget pakuvad, sest minu jaoks on ainsad inimesed hullud, eluhullud, jutuhullud, lunastushullud, kes himustavad kõike korraga, kes iialgi ei haiguta ega pane igapäevast teksti, aga põlevad, põlevad, põlevad kui suurepärane kollane ilutulevärk, plahvatades ämblikujooksul üle tähtede, ja sa näed sinist tuuma lahvatamas ja kõik teevad: “Ouuu!”

Jack Kerouac “On the Road”

suhted raamatutega

Varem olid raamatukogud mulle vastumeelsed. Mulle meeldisid uued raamatud, mulle meeldis neid osta ja mulle meeldis lugeda raamatut, mis on päris minu oma. Uus raamat on ilus raamat. Puhas raamat, värske, lõhnab mõnusalt trükkimise järele. Mulle on alati meeldinud veeta tunde raamatupoes ja sirvida neid uusi, lugemata raamatuid. Raamatukogu raamatud seevastu hoiavad kangekaelselt nii, nagu keegi neid kunagi väänanud on, ja nad on täis kellegi teise kritseldusi, allajoonimisi. Nad on võõrad.

Selle näitlikustamiseks lõin ma võrdluse, et raamatukogud on justkui bordellid. Raamat on kaaslane, kes pakub seltsi ja (lugemis)naudingut, teda kantakse endaga kaasas, hoitakse käes, veedetakse tunde temasse süvenemedes, teda tundma õppides. Temas peitub tohutult palju ja suhe temaga on läbinisti isiklik. Päris enda raamat jääb ka pärast läbi lugemist kuskile su lähedale riiulisse, kust saad ta vahel jälle välja võtta ja meenutada ühiseid aegu, mõelda mõtteid, mis ta sinus tekitas. Ta on sul olemas, kui sul tekib tema järele igatsus.

Raamatukoguraamatud on aga hoorad, kelle võid mõneks ajaks endaga kaasa võtta, et teda nautida, ja pärast tagasi viia. Sul pole õrna aimugi, kes temast juba üle käinud on, samamoodi teda laenutades ja temasse endast jälgi maha jättes. Keegi on temaga aega veetes kohvi joonud ja peale tilgutanud, keegi on temasse märkmeid teinud, keegi on mõne nurga ära kortsutanud. Enamasti ei hoita raamatukoguraamatuid nii hästi kui enda omi ning nad on pisut kulunud. Nad on olnud paljudega, ja sina oled tema jaoks kõigest järjekordne seltsiline, kellega koos natuke aega veeta.

Samas, kui sa ostad poest uue raamatu, siis sa tead, et keegi pole teda varem lugenud. Ta on puhas. Sina oled see, kes teeb ta omaks, lehekülg haaval teda lugedes ja hellalt hoides, sa justkui võtad talt süütuse. Isegi kui ta saab ka kohviplekke või tõmbad mõnele lausele alla – need on sinu jäljed, mitte kellegi teise. Sa ise kujundad teda ja te kasvate kokku. Isegi kui sa ta vahepeal kellelegi laenad, ta tuleb sinu juurde tagasi. Ta lõhnab sinu järele.

 

Nüüdseks on minus aga kasvanud austus vanade asjade vastu. Nad on rohkem kogenud. Neil on rohkem lugusid, mida jutustada. Mulle meeldib vahel lugedes leida eest kellegi teise allajoonitud lauseid, sest nii ma justkui tunnetan lisaks lausetele ka kellegi teise mõtteid nende lausete kohta. Mulle meeldib mõtiskleda, mis lugu selle kohvipleki taga võib peituda.

Ma tahan, et parimad raamatud oleksid mul alati käeulatuses, kui mul kasvõi keset ööd peaks tekkima nende järele vajadus, ning minu arust just kokkukasvamine on selles (raamatu)suhtes nii pagana vajalik ja naudingut pakkuv element. Aga sellest hoolimata arvan ma nüüd, et kõiki raamatuid lihtsalt ei saa osta. Ei peagi. Mõni lihtsalt on selline, mida ongi hea kõigest mõneks ajaks laenutada, et teda nautida. Et nautida teda sellisena nagu ta on, ta pole sinu oma, ta on kergesti kätte saadav ja kergesti hüljatav, ta on täis kõike seda, mida ta varem kogenud on. Ta on lihtsalt selleks, et nautida ja temast õppida, aga sellega ei kaasne sissemakseid ega erilisi kohustusi (ilusti hoidmine, tema jaoks enda riiulil koha leidmine).

Kuid muidugi, sellel, kellel kodus oma raamaturiiulit pole, võib vahel öösel päris üksik tunne olla.

kuidas hommikul voodist välja saada?

Kui teil täiesti juhuslikult on kahekorruseline tuba, kus üleval on magamistuba ja all töölaud ja kõik ülejäänu, ja juhuslikult selleks põrandamaterjaliks, mis kahe korruse vahele jääb, on täispuitlauad, siis mul on üks suurepärane soovitus, kuidas reede hommikul kohe ärkvele saada, mitte edasi magada, mis sest et uni on mõrvarlik! Igatahes, tehke nii: pange veeklaas kuhugi telefoni vahetusse lädusse, nii et kui ühel kaunil momendil hakkab äratuskell kisama, siis on teil võimalik telefoni haarates sujuvalt veeklaas ümber lükata. Seejärel on päris mõnus sellise “Mhhhhhhhh!” heli saatel voodisse vedelema jääda ja tekk üle pea tõmmata ja loota, et äkki vesi kuivab ise ära. Kusjuures, ausalt, ma olekski vist seda ignoreerinud, aga vett lendas ka mu raamaturiiulisse natuke, nii et ma kobasin pimeduses ja kontrollisin, et kõik oleks ikka kuiv.

Kõige parem oli aga alles ees: nimelt see vesi valgus laudadevahelistesse pragudesse ja voolas edasi kuni saabus uks suurepärane oksakoht, mille kaudu Wasseril oli võimalus laskuda alumisele korrusele ja hakata tilkuma täpselt selles piirkonnas, kus mul on raamatute ja ajakirjade hunnikud ja õpikute virnad. Sellest piisab, selgus. Vähemalt minusugusele raamatuarmastajale, sest järgmisel hetkel ma olin paaniliselt alumisel korrusel, tõstsin raamatuhunnikuid ühest kohast teise ja kuivatasin haardeulatusse jäänud sokkidega (!!) paberiservi.

Hiljem, kui päästetööd olid valmis, tuli mulle meelde KUI unine ma hetk tagasi olin olnud, lamades pehmes, soojas voodis… ja ma naersin! Ahh! Järjekordne elu vimka, mis ühelt poolt on masendavalt tüütu, aga samas tõeline päästja. Muidu ma ilmselt poleks enne poolt päeva küll kooli jõudnud. Joon hommikust rohelist teed piparmündiga ja naeratan.