keerdkäik

Emotional brakedown Rotermanni kvartalis. Kükitan maha, nutan ja olen kuri. Eesootavatele kohustustele tahaks lüüa käega, minna bussi peale ja sõita koju. Jah. Tõusen, hakkan terminali poole jalutama, ilm on külm. Kohutav. Tõmban salli paremini ümber kaela ja surun käed sügavamale mantlitaskutesse. Õõh.

Järgmine hetk. Ma lähen kinos trepist üles. Millal ma siin viimati käisin? Vaipkattega põrandal on nii pehme astuda. Millal ma siin viimati üksi käisin? Jeerum. Saal, kuhu lähen, on väike, lausa nii väike, et ainult saali ühest servast pääseb üles istmeridade juurde. Minu koht on neljandas reas, iste üsna servas. Selles otsas, kus treppi ei ole. Seejuures saab natuke naerda kõikide nende saali hilinejate üle, kes pimedas saalis oma kohani hakkavad minema, jalutavad ekraani eest läbi ja hakkavad trepist üles tulema, aga selle asemel koperdavad kogu täiega pingirea otsa. Naljakas, kui harjumuses kinni ja märkamatud inimesed on. Nähakse seda, mida ollakse harjutud nägema. Ka treppi seal, kus seda pole. Saal on inimesi pooltäis ja ma ei kuule ühtki eestikeelset sõna. Ainult venekeelsed. Justkui eestlased ei kipuks vene filme vaatama tulema. Või teine variant, et minnes vaatama vene filmi ja istudes saalis, kus kõlab vaid vene keelt, ei juleta väga valjult eesti keeles rääkida. Mine sa tea.

Tuled kustuvad, algab “18-14″. Ja juba esimesed hetked mõjuvad. Algab ilusti. Naudin. Istun üksi seal ja naudin, imen seda enesesse. Kõik mõjub, isegi vene keel kõlab kaunilt. Ajastu, näitlejad, kaameratöö, interjöörid, eksterjöörid, sõprus ja isiksused, huumor, pisidetailid. Vahepeal ma peaaegu ei suuda subtiitreidki lugeda, sest ei taha detaile pildist kaotada. Emotsioonid. Mhmh.

Lahkun saalist omas meeldivas mullis, jalutan linnas ja kogen seda. Detaile ja vaibe. See on minu arust üks nauditavamaid olekuid. Oled lihtsalt üksinda, vait, tajud maailma ja õhku enda ümber, mõtteid oma peas. Tunnetad emotsioone ja oma reageeringuid. Märkad, paned tähele pisiasju ja nende ilu. Justkui kunstiteoses oled, ja tegelikult oledki, sest mida muud, kui kunst kõik see ongi… Kõik on.

Järgmisel hetkel vedasin ma pliiatsiga paberile tükikest EKA interjööri. Milline nauding.

See on üks asi, mida ma tõeliselt elu juures naudin. Just need keerdkäigud. See, kui lased end võimalustele vabaks ja nad üllatavad sind. See kuidas võid ühel hetkel olla endast väljas ja teisel olla omas mullis ja nautida. Oh, see on ilus.

süntees läbi klaasi, toonivalik on lai

Inimestel on üks üsna tavapärane võime pidevalt mitte rahul olla. Alati leiab midagi, mille üle vinguda – selles pole küsimustki. Nii lihtne on märkamatult kasvõi pisiasjadel lasta end häirida ja tahta midagi paremat. Mitte rahul olla sellega, mis on. Justkui kaugemad karjamaad oleksid rohelisemad. Võib-olla ongi, aga need, kes seal on, arvavad sama. Et mujal on parem. Kulla hiilgus justkui hääbuks, kui lähedale jõuda. See on nii levinud, et me isegi ei märka seda eriti. Liiga paljut võtame me iseenesestmõistetavana.

Aga see on nii kohutavalt tobe, nii pagana idiootne. Me lihtsalt rikume sellega oma head enesetunnet. Kõlab kulunult? Jah, kuid sellegipoolest võime me igal pool kokku puutuda pideva rahulolematusega. Just seda üritan ma üha enam vältida. Mitte liiga palju vinguda enne kui ma olen mõelnud sellele, mis on situatsiooni alternatiivid. Alati on võimalik välja mõelda miljon hullemat stsenaariumi (või lihtsalt näha vigu selles teises karjamaas, mille üle sa vinguksid, kui seal oleksid) ja oskuslikult seda tehes on võimalik tujudega igasuguseid mänge mängida. (Iseasi on muidugi see, et millegipärast inimestele meeldib saagida oksa, millel nad istuvad.)

Mingil hetkel jõudsin ma oma arusaamisega sinna punkti, et ma olen paljudes asjades veel enam loobunud mingigisuguse ‘hea’ ja ‘halva’ vahel asjade lahterdamisest. Iga kogemus, juhtum, tunne, situatsioon, emotsioon, hetk, mõte, need kõik annavad midagi, lisavad midagi sinusse. Olukorrad, mille kohta ma varem oleks öelnud, et “sitasti läheb”, ei tundu enam mitte kehvad, vaid hoopis huvitavad. Ja seda mitte tõelise särasilmse läbi roosade prillide vaatava ülipositiivse kädistamise saatel, vaid pigem sellise mõnusa meelerahuga, millest imbub läbi pisut analüüsimist ja tõdemist, et elu on huvitav.

Teadmatus õõnestab me turvatunnet. Seepärast on nii mõnus luua peas igasuguseid visioone selle kohta, kuidas asjad võiks või peaks minema, sest siis tundub me positsioon kuidagi kindlam. Justkui me siis teaks, kuhu me teel oleme. Mida me ilmselgelt tegelikult ei tea, seega pole mõtet liiga tõsiselt võtta seda eesootavast piltide loomist. Sest muretseda pole vaja, aeg on alati oma tööd suurepärase täpsusega teinud ning küll see, mis peab, ka kätte jõuab. Nii mõnus on lasta haare nende visioonide ümbert lõdvemaks ja jälgida, mis saab. Kaotad hunniku pettumusi ja võidad mida iganes.

Elu pole tegelikult masendav. Mis sest, et JUST PRAEGU on midagi, mis võiks paremini olla, mingi etapp, mis võiks läbi saada. Iga päev on võimalik õppida, areneda, nautida.. see on võimalus, mille nimel natuke viitsida tasub ära. Ebaõnne pole olemas, on vaid mõistus, mis mingid asjad pinnapealselt halvaks tembeldab ning selektiivne nägemine, mis tähelepanu vaid neile juhib.

väljaspool dimensiooni

Elada oma elu justkui loeksin raamatut. Imeda endasse ümbritsevat läbi tähtede ja sõnade ja lausete, olla kõrvaltvaataja. Näha, kuidas selles maailmas justkui eksisteerib mingi oma tõde, mis küll kuulutab end, kuid sulle ei tundu see üldse reaalsena. Naljakas. Justkui mingi omaette religioon oleks, inimesed usuvad sellesse ja elavad selle järgi. Sinu jaoks aga vaid kui jutustus. Vahel nii usutav, et kaon sinna sisse ära. Vahel aga, kui ridadelt pilgu pööran, tundub see vaid ühekülgne stamp, nagu mingi ettekirjutus, kuidas peaks asju nägema. Aga sa ei usu, et see on ainuke võimalus. Selles peitub palju enamat, isegi kui sa seda ei näe või tunnetada ei oska, on piirid sinus eneses, mitte maailmas su ümber.

Kogu see maailm me ümber tundub justkui mingi jutustus. Nii piiratud, nii kastis. Umbes nagu kirjandiformaat oma paikapandud reeglitega, millega ma hakkama ei saa. Ma ei taha teha naiivseid üldistusi ja pitseerida neid Tammsaare tsitaatidega, et see vastuvõetav oleks, kui ma samal ajal näen nii lõputult palju erandeid ja teisi viise, kuidas asja vaadata. Ma ei suuda kirjutada nii, et iga teine sõna, mis ma kirjutan, peab tähendama mingit pisikest osa sellest kõigest mida mina selle mõiste taga näen. Ma ei taha piirata end arvamusega, et “kodu” tähendab mingit nelja seina või maja, et on olemas hea ja halb või õige ja vale, kui võtta mõned väga lihtsustatud näited. Samas ma muidugi tean, et see ongi see, mida kirjand endast kujutab. Ning seda ei tasu võtta sõna-sõnalt, asi on rohkem mõttes.

Tihtipeale ma ei tunne end raamatu tegelasena, vaid lugejana. Aga haaratud lugejana, kes enamasti ikkagi raamatusse sisse elab, kaotamata oskust pilk tõsta ja mõista, et need on vaid laused ja sõnad, mingi raamatumaailm, mis pole absoluutne tõde.

Kahju on vaid sellest, et enamikule on see raamatumaailm kõik, mis olemas on. Ülejäänu ees on silmad kinni. Vahel on üsna üksik tunne, kui parasjagu pole kedagi, kes sinuga koos raamatu korraks kõrvale paneks.